(Järg 20. detsembril ilmunud osale; kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeliks ilmunud raamat “Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse”, mille on koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap)</i>
1960. aastate lõpus sai Jõgeva Rajooni Raamatukogu endale paljundusseadme TEKA. See töötas termograafia põhimõttel: kujutisega paberit infrapunakiirtega läbi valgustades tekkis termoreaktiivsele paberile kujutise koopia, mis püsis seal umbes aasta, seejärel kiri kustus. TEKAt loeti nii “ohtlikuks” aparaadiks (keegi võis sellega ju keelatud kirjandust paljundada!), et see tuli pärast iga kasutamist linna täitevkomiteesse hoiule viia. Vahel jäi see töö siiski tegemata: kas sellepärast, et ununes, või sellepärast, et raamatukogu tööpäeva lõppedes olid täitevkomitee uksed ammu suletud. Miilits käis aga aeg-ajalt kontrollimas, kas masin on ikka turvalises kohas.
“Nägin juhuslikult aknast, et miilits tuleb jälle kontrollima, aga minul oli koopiamasin ära viimata,” meenutas 1957. aastal raamatukogus tööle asunud ja aastatel 1970-2005 asutust juhataja/direktorina juhtinud Vaike Oro. “Jõudsin veel naistele hüüda, et öelgu, et mind pole majas, ja ise seinakappi hüpata. (…) Istusin kapis ja mõtlesin, et ootan, kuni miilits ära läheb. Kuulsin, kuidas laenutaja seletas, et direktor on linna läinud ja pole teada, millal tuleb. Miilits aga kuulutas, et tal on aega küll ja ta ootab direktori ära. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui hiilida vaikselt kapist välja ja teha nägu, et olen tagaukse kaudu sisse tulnud. Siis tuli ka seletada, miks kopeerimisaparaat ära viimata on.”
1970. aasta aprillis möödus 100 aastat Vladimir Iljitš Lenini sünnist. Kogu juubelieelse aasta jooksul peeti Lenini teoste ja temast kõnelevate trükiste laenutamise üle eraldi arvestust. “Sul ju neid Lenini laenutusi vaja, pane mulle ka mõni kirja,” ütlesid abivalmis lugejad mõnigi kord ja aitasid raamatukoguhoidjatel nende õlule pandud tobedaid kohustusi täita.
Lenini juubeli eel korraldati rajooniraamatukogus kolm temaatilist õhtut. Neist ühe õhtu, “V. I. Lenini kirjad kodustele”, kava osutus nii menukaks, et sellega käidi hiljem esinemas veel mitmes asutuses ja ettevõttes. Publikumenul oli oma põhjus. Kõnealune kava oli kokku pandud kirjadest, mille Lääne-Euroopas emigratsioonis olev Lenin saatis emale, õdedele ja tuttavatele. Neist kirjadest koorus välja tõsiasi, et tagasihoidlik ja vähenõudlik töörahva juht elas välismaal tegelikult üsna luksuslikku elu, reisis palju ega vaevelnud sugugi puuduses, nagu biograafid hiljem väita on püüdnud.
“Tolle aja inimesed olid kogenud ridade vahelt lugejad ja alltekstide äratundjad, nii et kava vastuvõtt oli üle ootuste hea,” on meenutanud kauaaegne raamatukogutöötaja Hille-Mai Lugus.
1971. aastal loodi raamatukogus bibliograafi ametikoht. Rajooniraamatukogu hakkas sestpeale külaraamatukogusid ka bibliograafia alal juhendama. Toona bibliograafi ametisse võetud Erika Pahla teeb sama tööd tänini.
Aastatel 1971-1975 tsentraliseeriti Eestis rahvaraamatukogude võrk. Ka Põltsamaal tegutsevast Jõgeva Rajooni Raamatukogust sai 1974. aastal Jõgeva Keskraamatukogu ning rajoonis tegutsevad küla- ja linnaraamatukogud muutusid keskkogu poolt juhitavateks harukogudeks. Tänu uuele süsteemile tõusis liigitamise, märksõnastamise ja kataloogimise tase. Keskkogu kaudu hakati tellima ja kohale toimetama kirjandust kogu rajooni raamatukogudele. Raamatukogus moodustati neli osakonda: komplekteerimis-, teenindus-, metoodika- ja bibliograafia- ning lasteosakond. Tänu mitme mahuka töölõigu lisandumisele ja ametikohtade arvu suurenemisele, täienesid Põltsamaa raamatukogutöötajate read mitme hakkaja ja haritud inimesega. Keskraamatukogu asus juhtima Vaike Oro, kes oli olnud ka rajooniraamatukogu eesotsas.
Keskraamatukogu metoodikutest ja teistest töötajatest koosnev brigaad külastas harukogusid metoodiliseks juhendamiseks kahel-kolmel korral aastas. Kontrolliti katalooge, raamatute paigutuse vastavust kohaviitadele, statistiliste andmete kogumist ja nende paikapidavust, raamatukogupäeviku täitmist, üldist korda ja osalt ka töödistsipliini. Harva küll, aga tuli ette ka selliseid juhtumeid, et külaraamatukogu hoidja tabati töö ajal kodunt kõplamast või heina tegemast.
1974. aastal sai keskraamatukogu endale bussi, millega sai harukogusid juhendamas käia ja neile raamatupakke laiali vedada. Bussist sai ka liikuv raamatukogu: sinna ehitati sisse riiulid, millesse mahtus umbes tuhat raamatut. Esialgu hakati kaks korda kuus käima Umbusis ja Sakala sovhoosi keskuses, 1978. aastast ka Neanurmes. Hõreda asustusega piirkondade rahvas oli kirjavara koju kätte toomise eest väga tänulik ja ka laenutusringidel käinud raamatukogutöötajad meenutavad neid sõite soojade sõnadega. Sellise teenuse pakkumise tegi võimalikuks bensiini madal hind.
RIINA MÄGI
