Siidiga, niidiga, punakuldse paelaga

Tallinnas Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis saab selle aasta eelviimase päevani vaadata Põltsamaa käsitöömeistri Katre Arula näitust “Siidiga, niidiga”. Avamisel tõestas Katre, et on mitte ainult andekas rõivadisainer, vaid ka hea lugude jutustaja.

Tallinna näitusele pani Katre välja kümme kleiti, kolm jakki ja ühe mantli, mille õmblemisel ja kaunistamisel kasutatud lapitöö elemente, sealhulgas Katre enda loodud autoritehnikaid. Nime sai näitus kleidi järgi, mille Katre õmbles oma tütrele Triinule põhikooli lõpuaktusele minekuks.

“Et tütrel oli plaan jätkata õpinguid Tartus, tuli mul mõte kasutada kleidil linnumotiivi, mis sümboliseerib noore inimese n-ö pesast väljalendamist,” jutustas Katre.

Sobiva linnukujundi leidis ta möödunud aastal ilmunud raamatust “Muhu linnud”, milles ära toodud 28 vanadelt kootud või tikitud esemetelt pärit linnumustrit. Talle jäi silma just üks lindudega sukamuster.

Esimese linnumotiiviga kleidi tegi Katre punase, aga ei jäänud sellega rahule, sest see sai kõrgete kontsadeta kandmiseks liiga lühike. Järgmise kleidi põhimaterjaliks sai lilla siidkangas, aga kuna seelikuosa tahtis Katre teha põikitriibulise, ostis ta lisaks veel mitut muud tooni siidi. Kümne sentimeetri laiuste ribade kaupa, sest see materjal on päris kallis.

“Proovi tegime nii, et Triinul oli kleidi pooleliolev pihaosa seljas ja mina riputasin selle külge eri tooni kangaribasid. Triinu kurtis, et ei saa üldse aru, mida ma teen, aga mina teatasin pärast ribade korduvaid ümbertõstmisi, et nüüd on hea ja nii jääb,” meenutas Katre.

Triinu oli tegelikult Katrele juba pikemat aega moeajakirju nina alla toppinud, et ema aimu saaks, millist kleiti ta lõpupeoks tahab. Kui kleit valmis, ütles Triinu: “Ma võin sulle rääkida, mida tahes, aga sina teed ikka omamoodi. Ja nii ongi kõige ilusam.” Iga ema oma tütrelt sellist tunnustust ei saa.

Nööbid peidus

Tütrele lõpukleiti õmmeldes hakkas Katret kummitama ansambli Vägilased laul, mille saatel Põltsamaa kultuurikeskuse noorte rahvatantsurühm Zipelgad (selles tegi kaasa ka Triinu) tänavusel tantsupeol koos teiste C-segarühmadega “Väravamängu” tantsis. Seal on juttu sellest, et kui värav katki läheb, siis parandatakse seda “siidiga, niidiga, punakuldse paelaga”. Viimaste hankimise kohta ütleb minajutustaja: “Tunaeile Talnas käisin, tunaeile Pärnus käisin. Sealt ma siidiniidi sain, punakuldset paela tõin.”

“See meenutas mulle väga seda, kuidas ma Triinu kleiti tegin: nii mõnigi kord tuli Tartusse Abakhani poodi kihutada, et puudu olev kangatükk hankida. Sealt siis tuligi näituse nimi,” ütles Katre.

Linnumotiividega kleite on näitusel tervelt viis. Kolm neist on hallides toonides. Triinu laskis end nimelt ema tehtud lilla kleidiga fotostuudios pildistada ning fotograaf tegi mõnest võttest ka mustvalge versiooni. Lilla muutus neil fotodel halliks ning Katre meelest oli tulemus intrigeeriv. Nii õmbleski ta suures linnuvaimustuse tuhinas valmis ka kolm halli lindudega kleiti.

Neli näitusel olevat kleiti on kaunistatud tehnikas, mis kannab nime “nööbid peidus”. Esimese sellise rõivaesemega esines Katre Eesti Moekunstnike Ühenduse 2012. aasta ühisnäitusel “Must kleit vabal teemal”.

“Pühendasin selle kleidi oma Setumaalt pärit vaaremale,” ütles Katre. “Ta oli pärit vaesest perest, ent abiellus jõuka talu perepojaga. Mehe vanemad ei kiitnud seda abielu heaks ning pereõnne päästmise nimel tuli noortel kodukandist lahkuda. Setumaal on üheks naise jõukuse näitajaks ehete hulk. Nii tuligi mul mõte teha kleidile kahe kangakihi vahele peidetud nööpidest reljeefne kaunistus, mis markeerib hõberahadest keesid. Need on siis vaese setu neiu “ehted”.”

Nagu pikselgraafika

Ühe kleidi ning mantli ja jakkide juures on Katre kasutanud lõiketehnikat, mille ta töötas välja vildikunstnik Eve Tiidolepa samanimelisest tehnikast innustust saades. Tiidolepp on oma seinavaipadel ühendanud kaks eri värvi vildikihti ning seejärel lõiganud pealmisest kihist välja kaljujooniseid meenutavad kaunistusmotiivid. Katre on lõiketehnikas kaunistuste juures kasutanud aga taas kudumiskirjadest pärit motiive. Ta on asetanud kaks kangast ülestikku, õmmelnud need ruudustiku moodustavate tikkeridadega kokku ning lõiganud osal ruutudel pealmise kangakihi ära. Eriti meeldisid avamispeo külalistele Muhu kudumiskirjadest pärit kärbsemotiiv ja Katre enda kujundatud sipelgamotiiv.

“Kui vaadata Katre loomingut tänapäeva digitaalajastu kontekstis, siis on tema rõivad justkui pikselgraafilised taiesed,” ütles tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu.

“Katrel on väga originaalsed ideed ning ta on väga töökas ja katsetamishimuline,” lisas Eesti Moekunstnike Ühenduse esimees Anu Hint. “Tänu sellele suudab ta pidevalt üllatada. Katre on tõeline looja. Teda ei julgekski enam käsitöömeistrite hulka liigitada, pigem on ta rõivadisainer.”

Kirjade järgi on Katre Arula siiski käsitöömeister: just seesama Tallinna näitus oli tema joaks käsitöömeistri kutse-eksami töö. Kohal olnud eksamikomisjon tunnistas Katre oskused viienda taseme vääriliseks.

“Ma polnud meistripaberi hankimise peale senini mõelnud, ent nüüd, mil ma üha enam koolitusi läbi viima olen hakanud, leian, et see on mulle vajalik,” sõnas Katre.

Ta tunnistas, et Tallinna näitusega sai üks etapp tema loomingus läbi ning nüüd tuleb mõelda, kuhu edasi liikuda.

“Ühe uue teema algus on siin siiski juba näha,” ütles Katre üht põnevat vana kampsuni varrukatest ja mitme jaki tükkidest kokku kombineeritud jakki näidates. “Taaskasutuspoodides on tohutult seisma jäänud inspireerivate mustritega kampsuneid ja imeilusast materjalist villaseid jakke, mis maksavad vaid üks-kaks eurot tükk. Neist saab väga huvitavaid kehakatteid kokku panna. See on teema, millega tahaksin edasi minna. Tunnen juba ette mõnu pikkadest jõulupühadest, sest siis on aega sellega vaikselt tegelema hakata,” ütles Katre Arula.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus