Kaunistame ja kingime, tegelikult kogu elu, mitte ainult jõulude ajal. Kuigi nüüd on need tegevused aktualiseerunud. Need ongi ettevõtmised, mis annavad elule jumet, teevad ehk õnnelikumaks, millest ka rääkima on hakatud? Paul Jennerilt on ilmunud isegi raamat “Õigus olla õnnelik”. Tõnis Rätsep on korraldanud kirjandusõhtu samal teemal, Vikerraadios rääkis sellest majandusteadlane Viktor Trasberg… Õnnelikumad ühiskonnad on produktiivsemad ja kõrgema elatustasemega, innovaatilisemad, loovamad ja tervemad, koostöövõimelisemad ja parema ühiskondliku korraldusega, on ta leidnud ühe definitsiooni.
Ühiskondlik korraldus on väga tähtis, aga kelle kätes see ikkagi on? Mitte ei saa aru, kas ja kui palju meie hääled mõjutavad tulemust. Õnnelikku elu ei pidavatki olema, on õnnelikud hetked. Neid hetki peaksime pikendama, neisse teadlikult panustama. Mulle küll paistab, et raha on oluline. Peab ikka väga nutikas olema, et osata rahalist ressurssi millegi samaväärsega asendada.
Neist, kes seda edutult üritasid ja ei suutnud, räägivad kohtutäiturite nõuded, kriminaalprotsesside lahendid, kaugele põgenemised… Üha kiireneva majanduskasvu juures on raske austada vanasõna, et parem varblane peos, kuigi iva selles on igikestvalt õige. Vanasõnad sellepärast ongi vanasõnad, et ei vanane.
Rahaga saab muljet avaldada küll, ka neid õnnehetki tekitada.
Carlo Cassola jutus ostab Bube oma pruudile 1200-liirised kingad ja viib ta välja sööma, mis on ilmselt üle tema võimaluste, sest tema pere on väga vaene. Pruut on õnnelik peigmehe heldusest!
Aga praegusaegses Eestis? Terevisioonis õpetas Marju Kõivupuu krässi tegema. Selleks on vaja kartulit, millest takunöör läbi aetud, et saaks lakke riputada. Kartulisse tuleb torgata pillirootutte, õlelilli ja kõike, mis loodusest leida ja antud kompositsiooni sobib. Nii et enne tuli loodusesse minna ja otsivalt ringi vaadata. Tore on end minevikku kujutada, peame esivanemate kehva elu mingis mõttes romantilisekski, seega õnnelikuks? Igal ajastul omad õnned? Võtsin pealinna kaasa kotitäie igihaljavääte ja rõngaks käänatud pajuvõrud, peaks proovima pärgasid teha.
Kingitustest olen väga paljude inimeste arvamusi lugenud. Keegi ütles, et teatriskäik pole materiaalne kink. Kinkijale ju on? Aga eks ole nii, et mõni meeldiv sündmus, tähelepanuavaldus või kiitus on meeles alati. Materiaalsete kingitustega on aga nii, nagu sissetulek võimaldab.
EHA NÕMM
