Kõlab muidugi väga kulunult, ent kui palju me neisse tegelikult süveneme? Eks võib asju teha sellepärast, et neid on enne nii tehtud või teha nõnda, nagu pole enne tehtud. Või asju üldse mitte teha. Eks jõuludega ka on oma lugu. Muidugi isklikult tundub, et selle perioodi osakaal moodustab kalendriaastast juba kuidagi märkimisväärselt suure osa. Ja on kuidagi kvalitatiivselt erinev või peaks olema parem „tavalisest ajast”? Muidugi võib arutleda, et kas meil on üldse väga sõnaselgeid juhendeid või korraldusi, et neid pidada – ja kas seda Jeesus ise oleks soovinud? Ent ei tahaks siinkohal sellel pikemalt peatuda. Jäägu see ehk mõneks teiseks korraks.
Eks kujutlusi ja arvamusi selle kohta on erinevaid. Ka traditsioonide kohta võib leida tihtipeale ülimalt vastuolulist allikamaterjali. Jõulu ajal samamoodi; kellele mida. Kellele jõuluvana, kellele heategevus, kellele muusikalised elamused, kingitused jne. Hea seegi, et sel perioodil on ehk inimesedki pisut rõõmsamad ja avatumad. Muidugi, uskkondades räägitakse jõulule eelnevast advendiaja paastust ja tõsidusest. Ikka kutsutakse meid tagasi mingisugusest pealiskaudsusest – või on see hoopis meie igapäevaelu kiirustamistest tingitud? Võime muidugi teha tõsise näo, ometi januneme rõõmu järele. Või siis vastupidi.
Samas kõik teame, et jõulud on kaubanduses ja meelelahutustööstuses kindlasti olulisemaid aegu. Emotsioonid ikka täiega üles. Ega seegi jäta meid kedagi puudutamata. Jah, öeldakse veel, et jõulud on andmise aeg. Nii nad räägivad. Kuid kõike seda arvestades tunduvad jõulud kuidagi ainelise ja materiaalse sisu saavat. Muidugi ei ole tihti kõige selle keskel nendel asjadel nüüd vahetut ja otsest tegemist usu ja kiriku poolt kuulutatava jõululapsukese sünniga. Kahtlemata on tegemist idüllilise jutustusega. Ometi ei saa sellega seoses mööda ajaloolisest Jeesusest. Kuid samas, kes oli siis lõpuks see keskne isik seal jõululoos? Jah, eks küsimusi oskame kindlasti hästi esitada – kuid see üks objektiivne päriselt elatud elu… Nagu teame, on paljud pildid on seda sündmust alati saatnud. Võib-olla uskkondades on seegi mõneti tabuteema, ent teadaolevalt pole vist ka kusagil selget ühemõttelist teadmist selle kohta, mis kõiki enamjaolt lepitaks. Vaateid ja arvamusi on erinevaid; nagu enamuse teemadega üldse meie konservatiiv-liberaalsel skaalal, millega elu vist ikka tahame hinnata või mõõta. Kuid ise pean jätkuvalt tähtsamaks küsida ajaloolise isiku kohta, kui tugineda väljamõeldistele, fantaasiatele või müstifitseerimisele.
Ja ühtlasi hakkab ühele poole saama ka järjekordne aasta. Tõsised teemad teevad meid mõtlikuks. Kuulutame igal aastal uuesti ja uuesti küll jõulurahu ja süütame advendiküünlaid, ometi teame ju seda, mis maailmas toimub. Asi on rahust kaugel. Hulluste, äärmuslikkuse ja ohu eest ei ole keegi kaitstud. Võib juhtuda kõigiga. Võib-olla paljusid asju ei saa põhjendada või õigustada, aga neid on võimalik seletada – võib-olla. Nagu näeme, asju võib juhtuda ja juhtubki. Ja ega meil võib-olla tihti polegi muud, kui loota ja paluda, et ei juhtuks…
Kuid kõigele vaatamata loodame ikkagi, et see võib olla rõõmus ja rahulik aeg kõigile – nii suurematele kui väiksematele. Et kõik võiksid leida neist pühadest rõõmu ja jõudu minna edasi. Usun, et inimestena vajame muude igapäevatoimetuste vahele ja nende kõrvale selliseid hetki ja aegu, mis on ka veidi erilisemad, pühalikumad, pidulikumad.
Kaunist jõuluaega!
i
GEORG GLAASE, EELK Laiuse koguduse õpetaja
