Viimase 20 aasta halvimad suhted Venemaaga

2014. aasta tõi Euroopasse kaks suurt muutust, üks neist oodatud ja teine ootamatu. Oodatud muutuseks oli loomulikult see, et vastavalt poliitilisele kalendrile, asusid Euroopa Komisjonis ja Euroopa Parlamendis tööle uued inimesed uute ideedega. Ootamatuks muutuseks oli aga asjaolu, et kahjuks on Euroopa Liidu ja Venemaa suhted viimase kahekümne aasta kõige viletsamal tasemel ning see mõjutab mõlema poole inimeste heaolu.

Uued juhid, uued ideed

“Euroopa Liit peab olema suur suurte küsimustega tegelemisel ning väike pisiasjade puhul,” on tänavu korduvalt rõhutanud uus Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker. See juhtmõte ütleb ülekantud tähenduses, et Euroopa Liidu tasemel tuleb lõpetada sadade pisiasjade reguleerimine ning keskenduda kõige tähtsamatele teemadele, kus probleemid on kõige suuremad ning neid saab lahendada ainult ühiselt.

See põhimõtteline mõtteviisi muutus vaatab vastu ka uuest Euroopa Komisjoni tegevuskavast, milles on välja toodud kümme prioriteeti. Üks esimesi on eesmärk elavdada 315 miljardi euro suuruse täiendava investeeringu abil Euroopa majandust, panna toimima ühtne digitaalturg ning hakata looma liikmesriike ühendavat energialiitu.

Kogu maailmas areneb kõige kiiremini just internetipõhine majandus, aga 507 miljoni elanikuga Euroopa Liidus on digiturg killustunud 28 pusletükiks ning see pidurdab tõsiselt majanduse arengut. Täpselt sama toimub energeetikas, kus Euroopa riikide vahelise energiavõrkude eraldatuse muudab veel hullemaks suur sõltuvus Venemaa gaasist ja naftast. Just seetõttu seadis uus Euroopa Komisjon eesmärgiks kiire arengu strateegiliselt olulistes valdkondades, kus ühine poliitika annab palju parema tulemuse kui iga riigi omas mahlas marineerumine.

Venemaa uus vaenlane

Tavapäraselt on Kremli propaganda kujutanud Venemaa vaenlastena üksikuid riike, nagu USA, Gruusia või mõni Balti riik, ning muidugi on vaenlase kuju loodud NATOst. Euroopa Liit pole küll Venemaale tavapäraselt meeldinud, sest 140 miljoni elanikuga idanaaber eelistab Euroopa riikidega suhelda kahepoolselt. Neis poliitika valdkondades, kus Euroopa Liidul on ühine poliitika, nagu näiteks kaubanduses, ollakse Venemaale palju tugevam partner kui iga riik eraldi. Tänavu on Kremli propagandas Venemaa vaenlaste sekka lisandunud Euroopa Liit, keda kirjeldatakse pidevalt USA sabarakuna, kes täidab kuulekalt Washingtonist tulnud käske.

Sellise meelemuutuse põhjus on ilmne. Kui Kreml otsustas esmalt annekteerida Krimmi ning seejärel toetada Ida-Ukrainas separatistide sõjalist tegevust, siis kehtestas Euroopa Liit vastuseks rahvusvahelise õiguse rikkumisele järk-järgult tõsised majandussanktsioonid. Ilmselt tuli Euroopa Liidu nii jõuline ja ühtne käitumine Kremlile ootamatult ning seda püüti lõhestada Euroopa põllumajanduse vastu suunatud impordipiirangutega. Kuna põllumehed on Euroopas traditsiooniliselt jõuline huvirühm, siis loodeti põllumeeste rahulolematuse kaudu muuta valitsuste poliitikat, kuid tulutult.

Võimatu on täpselt hinnata Euroopa Liidu sanktsioonide mõju Venemaale, sest need toimivad koosmõjus nafta hinna languse, rubla kursi nõrgenemise ning raha väljavooluga Venemaalt. Selge on aga see, et Krimmi annekteerimisega käivitatud sündmustejada tekitas Venemaal suure ebastabiilsuse, Kreml alahindas majandusseadusi ning see läheb Venemaa majandusele sõna otseses mõttes kalliks maksma.

Muidugi mõjutavad Venemaa vastusanktsioonid Euroopa Liitu, kes on idanaabri suurim kaubanduspartner. Venemaale jääb müümata toiduaineid ning kõrgtehnoloogiat, mis pidurdab hinnanguliselt 0,2-0,3protsendi võrra Euroopa majanduskasvu. Samas olen kindel, et enamik eestlasi toetab Venemaa-vastaseid sanktsioone, mille eesmärk on teha Kremlile selgeks, et põhimõtetega ei kaubelda ning rahvusvaheliste reeglite rikkumisel on kallis hind. Lisaks Kremli praeguse käitumise mõjutamisele, on sanktsioonide eesmärk hoiatada soovi eest tulevikus midagi sarnast kusagil mujal korrata.

Eestil hea hubane