Eesti Detektoristide Klubi juhatuse liige Urmas Kuusik konserveerib Põltsamaa muuseumis hoiul olevaid relvi ja loodab, et juba varsti saab muuseum osa neist vaatajatele välja panna. Klubi tegevusest ja detektorismi arengusuundadest oli ta nõus rääkima ka Vooremaale.
Kuidas teie klubil läheb?
Klubil läheb hästi. Kuigi praegu on meil kätte jõudnud n-ö hapukurgihooaeg, sest põllud on rohelised ja metalliotsijaga neil enam ei käida, tegutsetakse rohkem randades ja metsades. Kevade jooksul leiti ju nii Pärnu kui Põltsamaa kandist pronksiaegsed õlgkirved ja mõlemad leidjad olid meie klubi liikmed. Toimunud on mitmeid ühisüritusi ja alguse saanud erinevad koostöövormid. Meie klubis on pisut üle 20 liikme üle Eesti.
Tooge näiteid klubi koostööst. Kas ka koolitus, mille korraldasite koos muinsuskaitsega, kuulub sinna hulka?
Eesti Detektoristide Klubi organiseeris tõesti oma liikmetele mais muinsuskaitsealase koolituspäeva, mille eesmärk oli tutvustada seadusandlust, jagada infot muinasleidude ja leiukonteksti kohta. Muinsuskaitseameti poolse korraldustöö tegi, õigusakte tutvustava loengu pidas ja näituse huvitavatest leidudest koostas peainspektor Ants Kraut. Kokkuvõtte detektorismiga seonduvast Eestis tegi ajalootudeng Nele Kangert, kes oli koostanud selleteemalise uurimustöö. Eks aeg näitab, kuidas koostöö jätkub.
Politseiga ja päästeametiga on samuti positiivne koostöö olnud. Klubi liikmed on aidanud kuriteopaigalt asitõendeid otsida, päästeametile on üle antud juhuslikult pooli alla sattunud lahingumoon. On loomulikult aidatud tuttavatel kadunud asju otsida. Eks koostöö alla võiks ka liigitada inimeste positiivse suhtumise hobisse.
Hiljuti jooksis ajakirjandusest läbi üleskutse, et kui näete detektoristi, siis teatage otsekohe, kuhu vaja. See polnud ilmselt mitte teie klubi vastu suunatud üleskutse, ent mille või kellega oli tegemist?
Need emotsionaalsed üleskutsujad olid mitmed ühendused. Tähelepanelik lugeja märkas ilmselt, et jutt käis seal piirangualadest ehk muinsuskaitseobjektidest, kuhu seaduskuulekas detektorist ei satu.
Tõsi, ka detektoristide hulgas on olnud seaduserikkumisi, kuid kus seda pole. Probleem ju selles, et artiklid meedias on üldistavad ja suunatud hobi vastu tervikuna. Kui tabatakse elektrikahvaga röövpüüdja, ei tule kellelgi pähe sellepärast kalapüük kui tegevus üleüldse keelustada või kalamehi edaspidi röövpüüdjateks kutsuda. Detektorismiga aga see nii kipub olema. Seaduserikkujatega peavad tegelema ikkagi vastavad ametkonnad. Kui detektoristide hulgas on kurjategijaid, siis tuleb neid ka karistada. Selle vastu ei vaidle keegi.
Arvan, et sellelaadsed üleskutsed on olemuslikult suunatud detektorismi kui hobi takistamiseks. Tõenäoliselt ei aduta koostöövõimalusi ja tegelemist detektoristidega peetakse lisakohustuseks.
Te kindlasti ei jaga muinsuskaitseametnike seisukohta, et pole vaja kaevata, las asjad jäävad maa sisse paremaid aegu ootama?
Selline seisukoht on neil jah, mina seda ei jaga, aga tõenäoliselt ei sega see koostööd. Detektorism kui selline ju ära ei kao ja kui koostööd ei tee, võib sellest hobist tekkida meie ajaloole rohkem kahju kui kasu.
Selle hobi tekkimisest on möödunud nüüd paras aeg ja juhtunud on sama mis veiniga: vaht kerkib aja jooksul peale, aga õige vein saadakse aastaid hiljem. Võime näiteks tuua paralleele Kaitseliidu algusaastatega. Väga kirju seltskond tuli kokku, kuid aja jooksul toimus selektsioon. Nagu kõik mäletavad, oli ka siis meedia väga huvitatud igasuguse negatiivse informatsiooni kajastamisest. See omakorda kujundas avaliku arvamuse. Meie klubil on piirangud peal, sinna igaüks ei pääse. Nii loodame, et meil nn vahuga probleeme ei teki. Uutel liikmetel kontrollitakse tausta. Arvan, et klubilise tegevuse tekkimine detektorismis on aja märk ja meie klubi on esimene, kuid ei jää viimaseks.
Vaadates ajalugu üldiselt, on praegune põlvkond väga õnnelik, sest ei pea sõdima ega võõrvõime teenima. Üldise ajaloo taustal on Eesti omariikluse ajalugu aga nii üürike, et iga päev tuleks ära kasutada selleks, et ajalugu uurida, mitte hoida teda järeltulevatele põlvedele, kelle ees võivad olla palju eksistentsiaalsemad probleemid. Juba praegu on tekkinud olukord, kus teedeehitus, kinnisvaraarendus, trassiehitused põhjustavad ajaloopärandile korvamatut kahju. Miks mitte kasutada siis ajaloohuvilisi hobidetektoriste kasvõi teisaldatava pinnase kontrollimiseks, arheoloogiliseks luureks. Praegu näiteks palgatakse arheoloogilistele kaevamistele suhteliselt juhuslikku tööjõudu. Igal juhul pole vabatahtlik seltskond ehk hobidetektoristid neist vähem usaldusväärsed.
Nimetate detektorismi hobiks. Kuidas sellised hobid teistes riikides on reguleeritud?
Eestis ja üldse postsovietlikes maades on see suhteliselt uus hobi, mis on praegu populaarsuse tipul, kuid hakkab peagi näitama langustendentsi. Tegelikkuses ei ole ju nii, et lähed metalliotsijaga põllule ja leiad rahapaja, enamasti leitakse olmeprahti, padrunikesti ja harva mõne üksiku mündi. See aga tüütab varsti ära, kui ajaloo vastu sügavamat huvi pole.
On küll palju räägitud inglise variandi headest ja halbadest külgedest, aga ma arvan, et tuleb ikka välja töötada meie riigile sobiv regulatsioon, mis ka reaalselt toimima hakkaks.
Restaureerite Põltsamaa muuseumi kogus olevaid Rutikverest leitud relvi, kas teete seda lõbu pärast?
Nüüd teen seda juba oma lõbuks, sest ega nad enam oodata ei kannata. Rutikverest leitud relvakogus oli nii suur, et muuseumil endal ei käi võim ega jõud üle. Et mina olen selle muuseumi juures freelancer, kes tegeleb Teise maailmasõja teemaga, siis ongi see mulle paras väljakutse: teha roostehunnikust ilusad asjad, kui relvade kohta nii öelda saab.
Konserveerimine ja ja restaureerimine — ei teagi, kumba sõna peaks kasutama — on praegu pooleli. Osad relvad on eksponeerimiseks valmis ja teistega jätkub töö. Põhiprobleemiks on hoopis see, et muuseumil puuduvad majanduslikud võimalused relvade nõuetekohaseks eksponeerimiseks. Selleks on vaja paari spetsiaalset kappi, mille tükihind on 13 000 krooni.
Kasutan siinkohal võimalust ja kutsun eraisikuid ja ettevõtjaid, kes pole just riskikapitalistid või laenuorjuses, üles väikesele heategevale annetusele jäävate väärtuste hüvanguks. Kõik toetused võib kanda Põltsamaa muuseumi arveldusarvele nr. 10152006194007 SEB pank. Selgitusse lisada märksõna „vitriin“. Samuti on abi osutamise suhtes võimalik võtta ühendust muuseumi juhiga.
Olete uurinud ka metsavendlust, samuti tegelenud suulise pärimuse korjamisega.
Praegu on aeg, kus suuliste pärimuste aeg hakkab otsa saama. Põlvkond, kes mäletab, hakkab igavikuteed minema. Metsavendluses valitseb suulise pärimuse osas segadus nii nimede kui arvudega, kusjuures oma osa mängivad ka naabrite omavahelised suhted. Eks Rahvusarhiivi andmebaasid on teine allikmaterjali asukoht. Loodetavasti jõutakse seal mingil ajal ka toimikute digitaliseerimiseni. See kergendaks tunduvalt koduloouurijate tööd.
Kui detektorism ikkagi keelustataks, milliseid tulemusi see kaasa võiks tuua?
Väga vähe tulemusi. Eks ajaloolased teavad ise ajaloost kõige paremini, milliste režiimide puhul lauskeelustamine tulemusi andis. Kes ikka väga tahab, see tegeleb meie riigis detektorismiga edasi, ainult väga varjatult. Tänapäevane tehnika võimaldab näiteks ka öösel tegutseda. Loomulikult on siis välistatud ka leidudest teatamine. See oleks tõeline karuteene ajaloole.
Mida detektorist praegu peab meeles pidama, mis on need reeglid, mille vastu ei tohi eksida?
On kuritegu minna muinsuskaitseobjektidele ja piirangualasse. Ka looduskaitsealadel on kohti, kus on liikumispiirangud. Kolmas reegel on see, et otsima ei tohi minna, kui puudub maaomaniku luba. Ja eetiliselt seisukohalt on oluline, et kui kaevad, aja oma auk ise kinni. See on muidugi rohkem sisemise kultuuri küsimus. Need on põhilised nõuded, millele lisandub muidugi veel kultuuriväärtusega leiust teatamine piirkonna muinsuskaitseametnikule.
Millistes valdkondades näete veel potentsiaali tulevikukoostööks?
Nagu eelpool mainitud: kinnisvaraarenduses, teedeehituses, trasside paigaldamisel. Need on põhiliselt alad, kus pinnas tavaliselt osaliselt või tervikuna kooritakse ja koos seal olevate võimalike leidudega kuskile täitematerjaliks veetakse. Olen kindel, et päris palju juhuleide on lõplikult leiukontekstist välja rebitud, kui mitte ajaloo prügikastis.
Koostöö saab alguse normaalsest suhtlemisest ja koostööst sõna otseses mõttes. Välitöödel saaks näiteks vanemate kursuste arheoloogiatudengeid edukalt juhendajatena kaasata. Eesmärk on ju paljudel detektoristidel sama, mis ajaloolastel — huvi meie ühise ajaloo vastu, mitte materiaalse kasu saamine.
JAANIKA KRESSA
Eestis ja üldse postsovietlikes maades on see suhteliselt uus hobi, mis on praegu populaarsuse tipul, kuid hakkab peagi näitama langustendentsi. Tegelikkuses ei ole ju nii, et lähed metalliotsijaga põllule ja leiad rahapaja, enamasti leitakse olmeprahti, padrunikesti ja harva mõne üksiku mündi. See aga tüütab varsti ära, kui ajaloo vastu sügavamat huvi pole.
On küll palju räägitud inglise variandi headest ja halbadest külgedest, aga ma arvan, et tuleb ikka välja töötada meie riigile sobiv regulatsioon, mis ka reaalselt toimima hakkaks.
Restaureerite Põltsamaa muuseumi kogus olevaid Rutikverest leitud relvi, kas teete seda lõbu pärast?
Nüüd teen seda juba oma lõbuks, sest ega nad enam oodata ei kannata. Rutikverest leitud relvakogus oli nii suur, et muuseumil endal ei käi võim ega jõud üle. Et mina olen selle muuseumi juures freelancer, kes tegeleb Teise maailmasõja teemaga, siis ongi see mulle paras väljakutse: teha roostehunnikust ilusad asjad, kui relvade kohta nii öelda saab.
Konserveerimine ja ja restaureerimine — ei teagi, kumba sõna peaks kasutama — on praegu pooleli. Osad relvad on eksponeerimiseks valmis ja teistega jätkub töö. Põhiprobleemiks on hoopis see, et muuseumil puuduvad majanduslikud võimalused relvade nõuetekohaseks eksponeerimiseks. Selleks on vaja paari spetsiaalset kappi, mille tükihind on 13 000 krooni.
Kasutan siinkohal võimalust ja kutsun eraisikuid ja ettevõtjaid, kes pole just riskikapitalistid või laenuorjuses, üles väikesele heategevale annetusele jäävate väärtuste hüvanguks. Kõik toetused võib kanda Põltsamaa muuseumi arveldusarvele nr. 10152006194007 SEB pank. Selgitusse lisada märksõna „vitriin“. Samuti on abi osutamise suhtes võimalik võtta ühendust muuseumi juhiga.
Olete uurinud ka metsavendlust, samuti tegelenud suulise pärimuse korjamisega.
Praegu on aeg, kus suuliste pärimuste aeg hakkab otsa saama. Põlvkond, kes mäletab, hakkab igavikuteed minema. Metsavendluses valitseb suulise pärimuse osas segadus nii nimede kui arvudega, kusjuures oma osa mängivad ka naabrite omavahelised suhted. Eks Rahvusarhiivi andmebaasid on teine allikmaterjali asukoht. Loodetavasti jõutakse seal mingil ajal ka toimikute digitaliseerimiseni. See kergendaks tunduvalt koduloouurijate tööd.
Kui detektorism ikkagi keelustataks, milliseid tulemusi see kaasa võiks tuua?
Väga vähe tulemusi. Eks ajaloolased teavad ise ajaloost kõige paremini, milliste režiimide puhul lauskeelustamine tulemusi andis. Kes ikka väga tahab, see tegeleb meie riigis detektorismiga edasi, ainult väga varjatult. Tänapäevane tehnika võimaldab näiteks ka öösel tegutseda. Loomulikult on siis välistatud ka leidudest teatamine. See oleks tõeline karuteene ajaloole.
Mida detektorist praegu peab meeles pidama, mis on need reeglid, mille vastu ei tohi eksida?
On kuritegu minna muinsuskaitseobjektidele ja piirangualasse. Ka looduskaitsealadel on kohti, kus on liikumispiirangud. Kolmas reegel on see, et otsima ei tohi minna, kui puudub maaomaniku luba. Ja eetiliselt seisukohalt on oluline, et kui kaevad, aja oma auk ise kinni. See on muidugi rohkem sisemise kultuuri küsimus. Need on põhilised nõuded, millele lisandub muidugi veel kultuuriväärtusega leiust teatamine piirkonna muinsuskaitseametnikule.
Millistes valdkondades näete veel potentsiaali tulevikukoostööks?
Nagu eelpool mainitud: kinnisvaraarenduses, teedeehituses, trasside paigaldamisel. Need on põhiliselt alad, kus pinnas tavaliselt osaliselt või tervikuna kooritakse ja koos seal olevate võimalike leidudega kuskile täitematerjaliks veetakse. Olen kindel, et päris palju juhuleide on lõplikult leiukontekstist välja rebitud, kui mitte ajaloo prügikastis.
Koostöö saab alguse normaalsest suhtlemisest ja koostööst sõna otseses mõttes. Välitöödel saaks näiteks vanemate kursuste arheoloogiatudengeid edukalt juhendajatena kaasata. Eesmärk on ju paljudel detektoristidel sama, mis ajaloolastel — huvi meie ühise ajaloo vastu, mitte materiaalse kasu saamine.
JAANIKA KRESSA
