Järg 6. detsembril ilmunud osale
Oluliseks sammuks edasi minu orienditeekonnal sai Taškendi ülikooli orientalistikateaduskonnas veedetud aasta. Ühel varasemal Kesk-Aasia reisil olid Pent Nurmekunnal tekkinud head suhted idateaduskonna dekaani Šaislam Šamuhamedoviga, kes oli nõus koolitama tema üliõpilasi. Bürokraatlikud takistused osutusid küll ületamatuteks, kuid vana hea idamaise tava järgi, mis seab sõprussuhted kõrgemale kroonu seadustest, õnnestus neid eirata ja sedasi veetsin ma terve aasta, 1963. aasta augusti lõpust 1964. aasta juulini Taškendis ja kuulasin iranistika-alaseid loenguid. Aineliselt sai see võimalikuks tänu iraani kirjaniku Bozorg Alavi jutustustekogu “Valge müür” tõlke eest saadud honorarile, teiselt poolt toetas mind Otto Samma, kes võttis avaldamiseks Krišan Tšandari lühiromaani “Taevas on selge”, mille olin tõlkinud urdu keelest.
Kokkuvõtteks aastal 1997
(Intervjuu Haljand Udamiga 1990. aastal Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi kuulehes Sõnumitooja)
Nurmekund sai tulla ülikooli 1955. aastal hiina keelt õpetama, siis oli Nõukogude Liidu ja Hiina sõprus haripunktis. Otseselt rektor Klement vastu ei töötanud, kuid saatis igaks juhuks Nurmekunna Leningradi, et seal tehtaks kindlaks tema hiina keele oskus. Mina läksin Nurmekunna juurde 1956. aasta sügisel.
Nurmekund tõi post-stalinistliku Tartu hallusse oma pajatustega endisaja akadeemilist hõngu, ärgitas õppima mitte ainult ida, vaid ka lääne keeli. Ärritas aga hirmsasti end Nõukogude süsteemi mugandavaid rahvuslasi.
“Teie valmistate end ette ekspordiks! Mida on eestlasel vaja – natuke inglise, natuke saksa keelt,” käratanud talle üks vana kooli professoreid.
Nurmekunna peateene oli see, et sai alguse ida keelte järjepidev õpetamine, kuni olud lahedamaks läksid, kui tekkisid sidemed Moskvaga. Sidemed Taškendiga lõi tema, Linnart Mäll kutsus Tartusse Moskvast akadeemik Konradi. Pärast seda olid Tartu orientalistidel sidemed nii Konradi ringi inimestega kui ka Taškendiga.
Mälestuskillukesi Pent Nurmekunnast
JAAN KAPLINSKI
Jaan Kaplinski (1941) on viljakas kirjanik ja tõlkija. Tõlkinud inglise, prantsuse, hispaania, rootsi, poola ja teistest keeltest. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, norra, hollandi, islandi, heebrea, ungari, jaapani, läti, leedu, vene, taani, tšehhi ja bulgaaria keelde. Õppinud Tartu ülikoolis 1958-1964 prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat. Töötanud 1964-1972 vanemlaborandina Tartu ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, olnud 1968-1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974-1980 Tallinna botaanikaaias nooremteadur ja vaneminsener, tegeldes muuhulgas inimese ja looduse suhete küsimustega. 1980. aastal siirdus taas Tartusse, töötas Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana ning 1983-1988 taas Tartu ülikoolis, kus väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi. Hiljem tegutsenud vabakutselisena.
…
Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1968. Aastal 1980 oli seotud 40 kirja koostamisega.
…</font>
Juhan Liivi luuleauhind 1968 ja 2012, Eino Leino auhind 1992, Riigivapi IV klassi teenetemärk 1997, Riigivapi III klassi teenetemärk 2006, Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia 2009, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia 2010.
Üle viiekümne aasta tagasi astusin ma esimest korda sisse tollase Tartu ülikooli orientalistikakabineti uksest. Kabinet oli endises keemiahoones, kitsas ja umbses ruumis, kuhu hädapärast mahtus ühe rea laudade taha tosinkond inimest. Selline oli kabineti materiaalne osa, tema hing aga oli Pent, nagu meie teda kutsusime. Vene orientalistid on öelnud, et arvatavasti oli Pent Nõukogude Liidu polüglott number üks. Ta oskas rohkem või vähem lugeda-rääkida sadat keelt ja eri aegadel õpetas kabinetis neist ehk umbes kaheksat. Ma ise sattusin õppima klassikalist araabia keelt, mis polnud just kõige mõistlikum valik: araabia kirjandus ja islami vaimsus on mulle üpris võõrad.
…
Pendi elu oli olnud raske, kuid ei mäleta, et ta oleks selle üle kunagi kurtnud. Ta oli suurepärane jutuvestja ning nii said temaga tihemini kokku puutunud noored tema seiklusrikkast minevikust päris hää pildi.
…
Mäletan, kuidas kord Pent ja Villem Ernits pidasid kahekõnet vaheldumisi mitmes taani murdes. Kõne sisust me muidugi aru ei saanud, taani imelisest foneetikast saime aga aimu küll.
Prantsuse keelt rääkis Pent lihtrahva kombel, mis oli minule, Kallista Kanni daamikäe all keelt õppinule muidugi huvitav ja omamoodi ka kosutav. Varasematel aegadel, kui keelt õpiti rohkem raamatute järgi, oli tavaline, et võõrale maale sattunu kohkumisega avastas, et ei saa kohaliku rahva kõnest aru. Nii oli juhtunud ka Pendiga, kui ta esimest korda Prantsuse pinnale astus. Ent hiljem maal oma jutu järgi sulase tööd tehes õppis ta elavat küla- ja äärelinnakeelt.
Omaette huvitavad olid Pendi mälestused vangilaagrist, mida ta oskas kirjeldada aga parasjagu humoorikalt. Nagu lugu sellest, kuidas ta velskriabina ühest laagrist teise pidi sõitma, muidugi mitte vagunis, vaid vaguni trepil käsipuudest kinni hoides, ning kuidas neid saatev vahisõdur rongist maha pudenes ja vangid omapäi matka jätkasid.
Laagris oli Pent saanud ka keeltega edasi tegelda, tehes märkmeid Elsassi prantsuse murretest, mida mõned sõjavangid rääkisid, või siis proovides kaasvangidega koos tõlkida muisse keeltesse eesti luulet. Ernst Enno “Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad” olevat kenasti kõlanud rumeenia keeles, prantsuse keeles tulnud aga välja ilmetu poolbotaaniline tekst.
(Järgneb)
i
OTT KURS
