Praeguses julgeolekuolukorras on arutelu piiri turvalisuse üle kindlasti vajalik. Konstruktiivne kriitika viib edasi, kuid see peab tuginema faktidel. Kui kellelgi on mõnda arvamusartiklit lugedes tekkinud hirm, justkui oleksid Eesti idapiiri jäänud valvama vaid üksikud piirivalvurid, kes käivad osa ajast maanteel kiirust mõõtmas, siis kinnitan, et sellistel müütidel ei ole tegelikkusega midagi pistmist. Samas olen nõus, et näiteks Eesti merepäästevõimekus võiks olla parem ja kindlasti saab parandada ka maismaapiiri, eriti idapiiri valvamise võimekust. Olgu aga edasise konstruktiivsema diskussiooni tarbeks üle käidud mõned faktid ja mõtted, mis Eesti idapiiri valvamist puudutavad.
Mida näitavad faktid?
Inimeste arv. 2009. aasta 1. jaanuaril töötas idapiiril (toonase piirivalveameti kirde ja kagu piirivalvepiirkondades) 683 eriteenistujat ning täna 682 (politsei- ja piirivalveameti ida ja lõuna prefektuuri piirivalvebüroodes). Politsei- ja Piirivalveamet ei ole idapiiril töötavate inimeste arvu vähendanud, kuigi ameti kui terviku koosseis on viie aastaga vähenenud u 1000 töötaja võrra (6100-lt 5100-ni).
Palk. Oluliselt on aga muutunud ja veelgi muutumas idapiiril töötavate inimeste palk. 2009. aastal oli kirde piirkonna piirivalvuri keskmine kuupalk 716 ja kagu piirivalvepiirkonnas 732 eurot. Patrullpolitseinikud teenisid sel ajal ida prefektuuris 793 ja lõunas keskmiselt 756eurost palka. 1. jaanuarist 2015 on piirivalvurite keskmine palk praeguste arvutuste kohaselt kirdes 1119 ja kagus 1060 eurot. Seega on piirivalvuri keskmine palk tõusnud järgmiseks aastaks 6 aastaga kirdes u 55 ja kagus u 45 protsenti! Kirde tõus on kõrgem, kuna seal on täiendav piirkonna koefitsient.
Relvastus. Piirivalvurite relvastus on sama, mis enne PPA loomist: püstol Makarov ja automaat Galil. Lisandunud on aga kaasaegsed püstolkuulipildujaid MP-5 ning järgmiseks aastaks vahetatakse Makarovid moodsate Waltherite vastu välja.
Varustus. Võrreldes kuue aasta taguse ajaga, on oluliselt paranenud piirivalvurite varustus erivahendite osas. Kui 2009. aastal anti kordonis patrulltoimkonnale ühiskasutuses olevad kuulivestid, käerauad ja gaasipihustid, siis täna ei pane patrulli minev piirivalvur selga eelmiselt vahetuselt saadud vesti, vaid igaühel on personaalselt täiskomplekt varustust. Veel sel ja ka järgmisel aastal hangitakse piirivalvuritele lisaks ligi miljoni euro eest kiivrikaameraid, uusi binokleid, öövaatlusseadmeid ja muud isikuvarustust, mis parandavad nii piirivalvurite turvalisust kui nende töö kvaliteeti.
Tehniline tugi. Kui võrrelda kümne-viieteistkümne aasta või isegi viie aasta tagust olukorda praegusega, siis pole siin ausalt öeldes isegi väga midagi võrrelda. Kehvast radar- ning tehnilise valve võimekusest on praeguseks välja arendatud korralik radarvalve veepiiril ning sensor- ja valvekaamerate võrgustik maismaal. Küll pean siiski vajalikuks märkida, et olukord on kaugel ideaalsest ja seetõttu oleme lähiaastail soetamas Euroopa Liidu abifondidest ligi 30 miljoni euro eest täiendavat varustust piirivalve tugevdamiseks.
Kordonid. Jutt, et idapiiril on 13 kordoni asemel alles jäetud vaid 5, ei vasta samuti tõele, kuna kõik 13 kordonit on teenistuskohtadena idapiiril alles – samad meeskonnad töötavad samades hoonetes. Tõsi on see, et selle aasta oktoobrist pole iga paarikümne kilomeetri tagant enam eraldi juhtkonda nagu varem, vaid töö planeerimine ja aruandlus tehakse ära viies juhtivkordonis. Ikka selleks, et eesliinitöötajate palka tõsta. Kui vaadata kõiki juhtimistasandeid PPA-s, siis aasta eest oli juhte 294, praegu 195.
Samuti levib mitme aasta eest alguse saanud müüt, justkui peaksid idapiiril töötavad piirivalvurid osa tööajast maanteel kiirust mõõtma. See ei vasta tõele. Idapiiri kordonite piirivalvurid ei tee liiklusjärelevalvet ega ole kunagi teinud – nemad valvavad piiri ning teevad seda rohelises piirivalvevormis nii praegu kui edaspidi.
Piiri ei valvata vaid piirijoonel
Siinkohal ongi paslik üle käia ka piirivalve töö spetsiifika eri piirkondades. Nagu ütlesin, tehakse piiri valvamise füüsilist tööd jätkuvalt rohelises vormis, aga tõsi on, et piirivalvureid leiab ka sinises vormis oma tööd tegemas. Nii piiripunktis dokumente kontrollimas kui kompensatsioonimeetmeid võtmas. Näiteks liideti Haapsalu linnas 1. oktoobrist piirivalvekordon kohaliku politseijaoskonnaga. Sel aastal on Haapsalu kordonist tulnud reageerida 23 merepäästejuhtumile. Samas koguneb Haapsalu politseijaoskonna jaoks 23 juhtumit iga nelja päevaga. Ei ole mõistlik hoida samas linnas eraldi 20liikmelist üksust, kel tuleb inimesi aidata üks kord kahe nädala jooksul. Luues Haapsalus ühtse meeskonna, kes aitab iga päev inimesi nii maismaal kui merel, saab kohalikele inimestele sama ressursiga rohkem turvalisust luua.
Rääkides veel sisuliselt idapiiri valvamisest, on äärmiselt oluline, et võimaliku vahejuhtumi korral piiril ei piirdu PPA ressurss vahetult piiril töötavate inimestega. Kui näiteks Luhamaa piirilõigus midagi juhtub, on peale kordonite toimkondade lõuna prefektuuri käsutuses veel 23 patrulli, keda saab vaid paari telefonikõnega piirile appi suunata. Lisaks on võimalik kaasata märulipolitsei regionaalne tugiüksus, tuua Tallinnast lennusalga kopteriga kohale K-Komando jne.
Eriüksus alustab aasta algusest
Küll pidasime koos PPA peadirektoriga siiski vajalikuks luua piirivalve tugevdamiseks eraldi piirivalve kiirreageerimisüksus. Mul on hea meel, et ka riigieelarvest õnnestus saada lisavahendeid üksuse loomiseks ning PPA on juba alustanud üksuse mehitamisega. Samas olen veendunud, et ka seda eriüksust, kuigi see on loodud spetsiaalselt piirijuhtumitele reageerimiseks, saab ja isegi tuleb mõnikord kasutada ka muude juhtumite lahendamisel.
Politseinikud ja piirivalvurid moodustavad koos ühise tugeva jõu ning mina ei näe võiduvõtit selles, kui piirivalve ja politsei taas üksteisest lahutada. Vastupidi, liitmisega sai piirivalve juurde tuhandeid politseinikke, kes saavad vajadusel kiiresti ja ilma ülearuse bürokraatiata piirivalvuritele appi minna. Ma ei kujuta ka ette, et oleks mõistlik hakata üles ehitama uut ametit oma haldusaparaadi, kontoriruumide ja muu taolisega. Meenutan, et kokku on PPAs tugitöötajate arv pärast ühendamist vähenenud 1200lt inimeselt 600le, mis omakorda tähendab, et nende (logistikud, dokumendihaldurid, raamatupidajad, personalispetsialistid jne) vähenemisest tekkinud palgavahendid on suunatud eesliinitöötajatele. Retooriliselt võiks ju küsida, kas tänased piirivalvurid on nõus loobuma näiteks viieks aastaks palgatõusust selleks, et luua uuesti uus amet koos halduskulude ja kümnete või sadade inimestega tugiteenuste osutamiseks?
Jättes aga kõik eeltoodu kõrvale, on olulisimad siiski piiril töötavad inimesed, nende professionaalsus ning armastus oma töö vastu. Olles vestelnud piiril töötavate inimestega, kinnitan, et tavakodanikena võime idapiiril töötavate piirivalvurite oskuste ning pühendumuse üle uhkust tunda. Meie piirivalvurid on professionaalid. Hinnakem seda ja laskem inimestel teha oma tööd.
HANNO PEVKUR, siseminister
