27. novembril käis Laiuse Põhikoolis luuletaja Kaidi Kangur, kelle oli meile külla kutsunud raamatukogu juhataja Katre Ilmjärv.
Et see meil luuletajaga juba teine kohtumine oli, teadsime tema põnevast reaalse ja ebareaalse pinnal luulemaailmast. Samas oli meil olemas oma n-ö kaidikangurlik lemmikluuletus “Libahunt”, mille esitamist ka seekord ootasime.
Luuletaja tutvustas meile oma loomingut ning rääkis sellest, kuidas ta luulega tegelema hakkas. Alguses kirjutas ta vaid proosapalu ning pani neid internetti üles. Tuli välja, et inimesed ei viitsi internetist proosapalu lugeda, sest need on pikad. Samal ajal interneti luulet loetakse palju meelsamini, seepärast ta ahvatlusele luulet kirjutada alluski. Looja võrdles proosat vihmaga, mis päev läbi sajab, samal ajal kui luule on intensiivne paduvihm, ehkki tunded ja emotsionaalsus on samad.
Nii haaras luule energia Kaidi endasse. Teda köitis fantaasia, mitte niivõrd endast loomine. Võlub negatiivsetest tunnetest kirjutamine. Luuletaja nimetas end õudusearmastajaks ja selgitas, et küllap on põhjuseks 4-aastasena nähtud film “Lõuad”, kus inimesi pandi nahka …, võib-olla sealt ongi pärit tema õudusearmastus. Enda arvates kirjutab morbiidne Kaidi õuduse endast välja.
Seekord esitles meie külaline oma vastvalminud uut luuleraamatut “Vaime sisse astunud”. Huvitav on juba luuleraamatu kaas, kutsudes end lugema vaimude sisse astumise lugude ja värvidega, väljendades proosa ja luule omavahelise seostamise mõtet. Luulekogus on 30 luuletust, kusjuures luuletaja sõnul on tegemist tervikuga. Fantaasiamaailmaga, mille alguse luuletused kajastavad negatiivseid tundeid, mis hiljem järjest soojemaks muutuvad.
Luuletaja luges oma uuest kogust meile luuletusi ette. Tema luuletused on tihti sünged ning kurvad, aga samas kutsuvad kujutluspilte silme ette manama. Huvitav oli kuulata-vaadata, kuidas ta oma luulet esitas, tehes seda pühendumisega, nii et kutsus kuulama-süvenema, kaaslooja olema.
Mina luulekogu omanikuna olen selle läbi lugenud. Luule on isikupärane ning puudutab hinge, tekitab mõtteid. Mida enam lugeda, seda enam kutsub raamat enesega aega sisustama, See on nagu Kaidil luule loomisega: üha enam tahab ta seda teha.
TEELE MASING, Laiuse põhikool, 9. klass.
