Vaimastveres tähistati möödunud reedel sealse raamatukogu 105. sünnipäeva. Nagu sünnipäevasündmuse avaettekandest selgus, lõi raamatukogu asutamisele eeldused kohaliku rahva näitemänguharrastus.
Sellest, kuidas Vaimastveres raamatukogu asutati, kõneles Paduveres elav ajakirjanik ja koduloouurija Tiit Lääne. Tema sõnul hakati Vaimastvere vallas 20. sajandi algul näitemängu harrastama. Eestvedajateks olid sel alal Paduvere mehed Johannes Ermann ja Hans Hanson. Kui esimene tükk, A. Nõlva “Minestuse kursused”, 1908. aastal selgeks sai, taheti sellega vallamajas korraldataval pidu-õhtul üles astuda, ent siis selgus, et näidendi selgeksõppimine oli riigivõimudelt peo korraldamiseks loa hankimise kõrval lapsemäng.
Luba saadi alles pärast palvekirja esitamist Riias asuvale kubermanguvalitsusele ning ka siis ainult tänu sellele, et loa taotlejana esines Tulekahju Korral Vastastikuse Abiandmise Selts. See oli nimelt ainus Vaimastvere valla registreeritud ja pitsatit omav ühendus, pitsat oli Vene tsaaririigis aga püha asi: ilma selleta ei maksnud ükski dokument. Selle üle, kas peo kinnitatud eeskava ikka täpselt täidetakse, pidas vahti terve peo aja esireas istunud mundris urjadnik.
Rahvas võttis näitemänguga peo hästi vastu, ent edaspidiste sekelduste vältimiseks otsustati luua uus, sedakorda juba kohaliku kultuuri edendamisega otseselt seotud selts. Et mitmes ümberkaudses paigas tegutses raamatukoguselts, otsustati Vaimastvere vallaski just sellise profiiliga ühendus käivitada. Osalt sellepärast, et siis sai põhikirja üles ehitades mõne teise seltsi omast “šnitti võtta”.
Vaimastvere Raamatukogu Seltsi põhikirja kinnitas kuberner 23. septembril 1909 ja esimene koosolek toimus vallamajas sama aasta 20. detsembril. Seltsi esimeheks valiti Päärumatsi talu omanik Johannes Karu, lisaks said paika aseesimees, kirjatoimetaja, kassapidaja ja raamatukoguhoidja. Viimane pidi olema vastava haridusega ja poliitiliselt ustav isik. Raamatukoguhoidjaks valiti Johannes Ermann.
Mõtslase aeg
Kui raamatukogu avamise loa sai selts alles 1912. aasta jaanuaris, siis lugemislaud avati juba 1910. aasta kevadel. Algul tegutses see vallamajas, hiljem sai selts aga enda käsutusse vallamaja kõrval seisva magasiaida, millest sai aastakümneteks kohaliku rahva kooskäimiskoht.
Kui esimese ilmasõja ajal jäi kultuuritegevus Vaimastvere kandis soiku, sest üks olulisemaid eestvedajaid, Kõola kooliõpetaja Aleksander Weltbach-Ilmoja oli velskrina rindel, siis rahuaja saabudes hakkasid nii raamatukogu kui ka muu kultuurielu taas kosuma. 1921. aastal oli Vaimastvere raamatukogus näiteks juba 360 trükist. Praeguse 12 500 teaviku kõrval on see muidugi köömes, ent nii erinevaid aegu on mõttetu võrrelda.
Siimusti raamatukogu juhataja Tiina Mihhailov kõneles sünnipäevalistele ühest põnevamast persoonist Vaimastvere raamatukogu ajaloos — kirjanikust, poliitikust ja talupidajast Mats Mõtslasest, kes elas oma perega aastatel 1911-1918 Vaimastvere vallas Rohe külas Sae veskitalus ning pidas mõnda aega muude tegevuste kõrvalt raamatukoguhoidja ametit.
Kõige kauem on Vaimastvere kandi lugejaid teenindanud siiski Elvi Pettai-Jõgila. Tema asus raamatukogu juhataja ametisse 1959. aasta 3. augustil ning lahkus sealt alles 1995. aasta 1. aprillil. Mis tähendab, et ta jõudis lugejaid teenindada ligemale 36 aastat.
“Kui 1959. aastal Tallinna kultuurharidustöö kooli lõpetasin, tahtsin tegelikult tööle minna Obinitsa, mis jääb mu lapsepõlvekodule lähemale, ent seal oli palju vene rahvusest inimesi ja minu vene keel oli kehv. Siis otsustasingi Vaimastvere kasuks: siia oli samuti raamatukoguhoidjat vaja,” meenutas Elvi Jõgila.
Ta tunnistas, et tegi ameti valikul väikese valearvestuse: ta arvas, et mis seal raamatukogus ikka muud teha on, kui raamatuid lugeda. Tegelikkus osutus hoopis teiseks: raamatuid tuli mitte ainult lugeda, vaid ka laenutada, ning lisaks sellele maalida plakateid, korraldada vestlus- ja kirjandusõhtuid jne.
“Ma pole tegelikult üldse mingi rahvainimene ega esineja. Ma hakkan inimeste ees seistes koledasti pabistama. Aga toime ma tulin ja vaatamata kõigele mu töö meeldis mulle,” ütles Elvi Jõgila.
Kogutädi tuleb!
Ning raamatuid sai raamatukogus muidugi lugeda ka. Eriti talvel. Raamatukogu ruumid, mis asusid tollal Vaimastvere alevikust paar kilomeetrit eemal asuvas kunagises vallamajas, pidasid kehvasti sooja ning nii istuski Elvi võimaluse korral ikka sooja ahju ääres ja luges.
“Elvi oli üks enam lugenud raamatukoguhoidjaid tervel Jõgevamaal,” kinnitas kauaaegne Laiuse raamatukogu juhataja Asta Leiten. “Ta oleks vist kõik raamatukoguhoidjate mälumängud üksinda ära võitnud.”
Tänu suurele lugemusele ja heale inimeste tundmisele oskas Elvi Jõgila soovitada igale lugejale just sellise raamatu, mis talle sobis.
Kes arvab, et Elvi pikad raamatukogutöö aastad ainult ahju ääres veetis, eksib muidugi rängalt. Tegelikult mäletatkse teda hoopis rohkem, raamatukotid kaasas, tõukekelgu või jalgrattaga mööda ümberkaudseid külasid rändamas, sest Vaimastvere raamatukogu teenindada olid ka nn rändraamatukogud ja laenutuspunktid.
“Kui ma niimoodi raamatutega mööda külasid rännanud poleks, oleks laenutuste plaan täitmata jäänud,” ütles Elvi Jõgila.
Eriti oodatud oli ta oma raamatukotiga Vaimastvere koolis. Kui lapsed teda tulemas nägid, hüüdsid nad ikka: “Näe, kogutädi tuleb!” Lisaks raamatute laenutamisele mängis “kogutädi” lastega kabet ja malet.
1996. aastast asubki Vaimastvere raamatukogu Vaimastvere koolimajas. Kui senini on tulnud raamatukogul selle hoone piires mitu korda kolida, siis sünnipäevapeol lubas kooli direktor Väino Ling, et praegusest paigast asutust enam ei liigutata.
“Raamatukogu saja aasta juubel läks kuidagi märkamatult mööda. Nüüd leidsin, et 105. sünnipäeva puhul tuleb küll üks pidu korraldada,” sõnas Vaimastvere raamatukogu praegune direktor Maris Paas. “Praegu on meil elu hea: raamatute ostmiseks tänu vallale ja riigile raha on, ruumid on soojad ja inimesi hoitakse. Tänapäeval räägitakse küll palju e-raamatutest, aga mina olen ikka paberraamatu-usku ja loodan, et need ei kao kuhugi. Siis ei kao ka raamatukogud.”
Et Maris Paas on Vaimastvere raamatukogu esimese koguhoidja Johannes Ermanni lapselapselaps ja Tiit Lääne Ermanni lapselaps, saigi raamatukogu sünnipäevasündmus pealkirjaks “Kuidas vanaisad raamatukogu tegid”.
RIINA MÄGI
