Eestlased tuletavad põhjendatult uhkustundega meelde, kuidas mõne aasta eest läbiviidud esimesest Teeme Ära talgupäevast on tänaseks välja kujunenud ülemaailmne liikumine, mille käigus miljonid inimesed kümnetes riikides oma vabast ajast kokku tulevad ja üheskoos kodupaiga ümbrust korrastavad.
See on vaid üks ja ehk kõige tuntum näide vabatahtlikust tegevusest. Tegelikult on vabatahtlik töö ja vabakonna areng tervikuna aasta-aastalt Eestis järjest rohkem tuult tiibadesse saanud. Tegemist on vabatahtlikkusega selle sõna kõige paremas mõttes.
“Vabatahtlikkusega” rikutakse ka seadust
Nii nagu igal kurgil on kaks otsa, on ka vabatahtlikkusel paraku teine ja märksa tumedam pale. Õigemini pole tumedamal poolel loo alguses kirjeldatud vabatahtlikkusega muud seost peale selle, et kutsume seda “vabatahtlikkuseks”. Ma räägin olukordadest, mille puhul üritatakse vabatahtlikkuse silti ära kasutada tegudeks, mis ei jää ainult teisele poole hea maitse piiri, vaid millega rikutakse ka seadust.
Enamik inimesi peab loogiliseks, et tehtud töö eest saadakse tasu. Igapäevase, tasustatud töö kõrvalt panustavad inimesed üha enam aga vabatahtlikuna, lüües kaasa erinevates ettevõtmistes tasuta. See on igati loogiline ja arusaadav – vabatahtlikud abilised on paljudes projektides suureks abiks ja toeks.
Samas on vabatahtlike kõrvale hakanud tekkima järjest rohkem “vabatahtlikke”, kes teevad justkui oma igapäevast tööd selle eest tasu saamata. Üha sagedamini esineb “vabatahtliku” töö tegijaid sektorites, milles on traditsiooniliselt olnud väga suur ümbrikupalga risk – näiteks toitlustuses, jaekaubanduses ja ehitusel.
Keegi ei kanna kohvikus vabatahtlikuna toitu
Otse välja öelduna – need on olukorrad, kus vabatahtlikkuse ausa sildi all saadetakse korda lihtlabane pettus ehk varjatakse töölepingulist suhet ning makstakse ümbrikupalka. Ei ole ju kuigi usutav, et keegi vabatahtlikuna päevast päeva mõnes söögikohas toitu ette kannab. Samuti on raske ette kujutada vabatahtlikuna kuude kaupa hommikust õhtuni ehitusel rabelevat täisjõus töömeest. Miski oleks justkui pildil valesti.
Siiski pole probleemi olemuses midagi uut. Alati on leidunud maksudest kõrvale hiilijaid. Ümbrikupalga vastu on maksu- ja tolliamet pidanud tulemuslikku võitlust. Kadunud on ka proovipäevalised, kes veel mõni aeg tagasi väidetavalt proovisid nädalate, kuude ja isegi aastate kaupa oma sobivust ühele konkreetsele ametikohale.
Suuresti nn proovipäevadest alguse saanud probleemide lahendamiseks käivitaski riik sel suvel töötamise registri, mille mõte on iseenesest lihtne: kõik töötegijad tuleb tööandjal registrisse kanda. Lisaks tuleb kirja panna ka need isikud, kes mingites vabatahtlikes tegevustes kaasa löövad. Paljud ettevõtjad ongi siin näinud võimalust rehepappi teha – paneme aga töötaja vabatahtlikuna kirja, ametlikku töölepingut ei sõlmi, palga maksame mustalt ja kui kontroll tuleb, siis ütleme, et tegemist on algajaga, kes õpib vabatahtlikult ametit.
Tegelikkuses asjad nii lihtsalt ei käi. On loomulik, et paljude ametite puhul tekib tööandjal vajadus sellise perioodi järele, mil ta õpib tundma uut töötajat ning hindab tema sobivust konkreetsele ametikohale. Siinkohal oleks kõigile paslik meelde tuletada, et töötaja proovimiseks on ette nähtud katseaeg, mis algab kuupäevast, mil tööd alustatakse. Katseaeg võib kesta kuni neli kuud, kuid võib lõppeda poolte kokkuleppel varem. Ka proovipäev on jätkuvalt lubatud kui üks tööturu meede, mida saab kasutada ennast töötuks registreerinud isik läbi Töötukassa.
Vabatahtlik töötamine saab kasumi teenimisele orienteeritud ärisektoris olla ikkagi erandlik nähtus. Ei ole mõeldav, et keegi teeks pikema perioodi vältel üksnes vabatahtlikku tööd selle eest tasu saamata.
“Vabatahtlikel” on, millele mõelda
“Vabatahtlikkuse” sildi taha pugemine ning tööjõukulude vähendamine maksupettusega toob kaasa mitmeid ebameeldivusi nii riigile, tööandajale kui ka üksikisikule, kes on nõustunud sellisel moel töötama. Ühest küljest mõjutab see riigi majanduskeskkonda ja ausat konkurentsi – maksud ei laeku ning paratamatult jäävad ettevõtted, kes vabatahtlikkust austavad ega praktiseeri „vabatahtlikkuse“ alusel töötamist, halvemasse olukorda.
Veel tähtsam on aga kahju, mida kannavad töötajad, kes “vabatahtliku” tööga nõus on. Ümbrikupalga maksja ei tegutse iial töötaja huvides – tegemist on omakasuga, mille käigus võetakse töötajalt võimalus turvalisele elujärjele.
Palgalt, millelt makse ei maksta, ei saa töötaja haigus- ja koondamisraha, puhkusetasu ning hüvitist töötukassast, samuti väheneb ametlikult tasutud palga väiksusest tingituna olulisel määral tulevikus saadav pension. Lisaks jääb ümbrikupalgaga “vabatahtlik” ilma ravi- ja pensionikindlustusest, tööõnnetushüvitisest- ja töötukindlustusest, võimalusest saada pangalaenu, õiguslikku abi töösuhetes ning korralikust vanemahüvitisest.
Tuleb välja, et “vabatahtlikel” on millele mõelda. Palju saavad ära teha ka need inimesed, kes mingil põhjusel on tööturult eemal olnud, kuid nüüd taas sinna sisenevad. Kindlaim viis mitte jääda ilma seaduses ette nähtud garantiidest on sõlmida tööleping ning kontrollida, kas tööandja on ka kõik maksud tasunud. Kõigile neile aga, kes löövad kaasa mistahes vabakonna tegemistes – erinevates projektides, talgutel, kogukonna arengus või muudes toredates ettevõtmises – tõelise vabatahtlikuna, soovin jõudu ja jaksu edaspidiseks!
i
MARET MARIPUU, tööinspektsiooni peadirektor
