 |
Möödunud laupäeval Tartu laulupeol süüdatud ja järgmisel päeval Tallinna-teekonda alustanud laulupeotuli liikus eile ja täna mööda Võrtsjärve ning jõuab täna õhtuks Viljandimaale Suisleppa. Üleeile kulgesid tuletoojad piki Emajõge ning tegid lõunapausi Jõgevamaa piiridest mitte kaugel, Alam-Pedja looduskaitsealale jäävas Palupõhja külas. |
Emajõge mööda rändas laulupeotuli Tartu lodjakojas äsja valminud viikingipaadil Turm, mille meeskonna moodustasid põhiliselt meeskoori Akadeemiline Emajõgi ja naiskoori Emajõe Laulikud lauljad. Et sõuda tuli neil vastuvoolu ja vool oli päris tugev, jõuti Palupõhja mõnevõrra hiljem, kui esialgne päevakava ette nägi — vaatamata sellele, et hommikune start Ulilast oli tund kavandatust ettepoole tõstetud ning vahepeal lisaks sõudjate musklijõule mootorpurjeka Äge pukseerimisteenust. Nii et Palupõhjas ootajail, Vooremaa esindus kaasa avatud, tuli varuda kannatust.
„Kui nad veel kauaks teele jäävad, siis peavad nad jahtunud supiga leppima,“ ütles looduskaitseühingu Kotkas juhataja ja Palupõhja looduskooli „hing“ Robert Oetjen muiates. Just looduskoolilt palusid tuletoojad toitlustusteenust. Omal initsiatiivil kutsusid looduskooli inimesed kohale Tartu noorte rahvamuusikaansambli Sireli, mille liikmed on tihti Palupõhjas laagris olnud ning muutunud selle paiga suurteks fännideks.
Pärast enam kui tunnist ootamist hakkas viikingipaadist ja mootorpurjekast koosnev laulupeotule karavan lõpuks paistma ning noored muusikud said tervituslood lahti lüüa. Kui paadimeeskond kaldale jõudis, võtsid nemadki laulu üles: nad kandsid ette Ants Johansoni poolt spetsiaalselt tuletoojate tarbeks kirjutatud regilaulu, mis sõudjatel eriti hästi ühist rütmi kätte saada aitab.
Üheshingamine
Tänavuse laulupeo motoks olevat üheshingamist oli tuletoojate seltskonnas küll regilaulutagi tunda.
„Sõudmisest pihku tekkivatele rakkudele vaatamata on meeleolu paadis ülev, sest laulupeotule pealinna viimine on püha üritus,“ ütles Emajõe Laulikute dirigent Vilve Maide. „Täna on meid ka ilm soosinud. Eile küll sadas, aga oma naha kuivana hoidmisest olulisem oli kõigile ikka see, et tuli ei kustuks.“
Et tuli oli tormilaternasse „peidetud“, polnud seegi mure eriti tõsine.
Et meeskonna koostöövaim on vägev, seda kinnitas ka tuletoojate kapten Mati Raamat, kes ühtaegu nii Emajõe Lodjaseltsi nõukogu liige kui ka meeskoori Akadeemiline Emajõgi laulja.
„Kuigi puhanud vahetussõudjad on kogu aeg võtta, ei kiirusta need, kes korra aeru kätte saanud, sugugi seda käest andma,“ ütles Mati Raamat. „Nii et kui üle paadi küsin, kas kellelgi vahetust on vaja, siis kostab vastuseks enamasti vaid vaikus. Aer antakse käest tavaliselt vaid siis, kui vaja rakkus peopesi plaasterdada. Hea meelega sõuaksimegi kogu aeg käsitsi ega laseks mootorpurjekal end üldse vedada, aga graafikus püsimise nimel peame seda vahel siiski tegema.“
Tõepoolest: tuletoojate õhtustes peatuspaikades toimuvad ju varem välja kuulutatud rahvapeod ning ega siis tuletervitajaid ja pidulisi saa väga pikalt oodata lasta. Veel vähem saab Tallinna laulupeo algust edasi lükata.
Ehmatasid soolasambaks
Ehkki viikingipaadil tuli laulupeotuli transportida ainult Võrtsjärveni, on selle meeskonnal plaanis saata järgmisi tulele „küüti“ pakkuvaid aluseid — Võrtsjärve kalepurjekat ja Soomaa ühepuulootsikuid ehk haabjaid — kuni Pärnuni, kus Tartus süüdatud laulupeotuli ja Kihnus jaanilaupäeva õhtul süüdatav tantsupeotuli ühte „sulatatakse“. Tallinnassegi minnakse, aga rannaäärt pidi, mitte kõrvalepõigetega Saare- ja Hiiumaale, nagu kulgeb tule viimasena enda hoolde võtva Ruhnu Karu nimelise jahta teekond.
„Kohe esimesel reisipäeval sattusime kokku ühe oma kodusel paadisillal istuva vanapaariga, kes pärisid meilt, kuhu me läheme,” meenutas Mati Raamat. „Kui vastasime, et Tallinna, kangestusid taat ja memm kõigepealt soolasambaks, seejärel kinnitasid aga pead raputades, et Tallinna sealtkaudu küll ei saa.“
Sõudjatel oli aga lusti laialt: ega nemad vanapaarile seletama hakanud, et viikingipaat pärast Võrtsjärve-tuuri Valmal treileri peale tõstetakse ja maad mööda Pärnu jõe äärsele Reiule veetakse.
Tuliuus, alles 6. juunil esimest korda vette lastud viikingipaat, mida Mütofesti peakorraldaja Mati Nuudi sõnul peaks nimetatud festivali ajal (see toimub 14.-16. augustini) Kassinurme mägedes näha saama, oli muidugi vaatamisväärsus omaette. Alus on 12 meetrit pikk ja 2,5 meetrit lai ning seda liigutavad edasi kümme sõudjat või raapuri.
„Siin, Emajõel me purje kasutada ei saa, sest jõgedel on purjetamine keelatud,“ ütles Mati Raamat. „Võrtsjärvel kavatseme aga küll purje üles tõmmata.“
Küsimusele, kas nii uue alusega nii pikale reisile asudes hirmu naha vahel polnud, vastas Mati Raamat eitavalt.
„See konkreetne viikingipaat on küll tuliuus, ent põhimõtteliselt on tegemist sajandite jooksul oma sõidukindlust tõestanud paaditüübiga, mille analoogid on Soomes kirkkovene nime all tänini kasutusel ning millega seal võidusõitegi peetakse.“
Nii, nagu kõnekäänd „käis nagu tuld toomas“ kiirustamist tähendab, nii oli ka laulupeotule toojatel tuli takus: Võrtsjärve ääres Jõesuus ootasid järjekordsed tuletervitajad ja pidulised, ent sinna oli veel tükk maad sõuda, kusjuures vastuvoolu. Nii et maitsev supp söödud, tuli jälle aerude juurde asuda. Aga omapärase atmosfääriga Palupõhja jäi tuletoojatele hinge.
„Jõge mööda sõites näedki Eestimaad hoopis teise nurga alt ning satud paikadesse, kuhu kunagi varem pole sattunud ja kuhu võib-olla kunagi enam ei satu,“ tõdes Vilve Maide.
Tuleteekonnast saab huviline ammendava ülevaate kodulehelt http://laulupidu.postimees.ee . Samast leiab ka tuleteekonna kava ja palju muud.
RIINA MÄGI
