Ma olen alati rõhutanud, et nii suure kui ka väikese paikkonna hea käekäik sõltub sealsest kultuurilis-vaimsest aktiivsusest ning domineerivatest väärtushinnangutest. Traditsiooniliselt mõõdetakse ühe või teise piirkonna head käekäiku hariduse kvaliteedi järgi, pidades pahatihti silmas eelkõige hooneid, kus õpilased koolis käivad. Suhtudes sügava lugupidamisega haridusküsimustesse, leian ma, et tegelikuks vaimseks kasvamiseks on vaja palju enamat kui korras koolimaja või suur spordihall. On oluline mõista, et noor inimene ammutab kasvamiseks jõudu ja teadmisi mitte ainult koolist, vaid ka kooli ümber toimuvast.
Kõik siin maailmas on võimalik
Haritus võrdub kultuur, vaimsus võrdub areng. Paljutsiteeritud kooliuuendaja Johannes Käis on öelnud: „Kultuuri- ja hariduselu edu ja tõus nõuavad pingutust, aktiivset jõudu. Vanker seisab paigal tasasel teel, ilma ühegi aktiivse tungi mõjuta; mäest alla veereb ta passiivsel raskustungil, aga üles kõrguste poole viime ta ainult tugeva jõupingutusega.”
Seega ei alga ühe paikkonna tegelik areng ja kasvamine mitte korras teest, vaid koha kultuursest vaimust, mida võiksid tulevikus Jõgeval kanda noorema põlvkonna avatud maailmavaatega noored. Kuid milliseid teid pidi need noored meieni jõuavad? Ühte võimalikku teed olen ma näinud ja minu hinnangul peaksime seda kogukonnana enam tähtsustama.
Kui seisin sel suvel – nagu nii mõni suvi ennegi – koos noortega Ranna teatrilaagri lõpuõhtul Peipsi kaldal küünlavalgel, täitus mu hing jälle tundega, et kõik siin maailmas on võimalik. Ümbritsetud särasilmsetest hoolivatest inimestest, mõtlesin tahtmatult nende väärtuste üle, mis meid inimestena paremaks teevad. Mis paneb meid panustama oma pere, kogukonna, linna ja ka riigi arengusse?
Liblikapüüdja ehk linna vaimu kodu
Järgmisel aastal täitub kooliteatril Liblikapüüdja 25 aastat. See on terve põlvkond inimesi, kes hoolivad endast, oma lähedastest, Jõgevast ja kultuurist. Need on vaimuerksust au sees hoidvad loovad isiksused, kes ei ole ükskõiksed maailma vastu, kus nad elavad. Kooliteatri roll on ühe Jõgeva-suuruse linna kultuurielus kaugelt olulisem, kui me esmapilgul oskame või tahame tunnistada.
See, kuidas liblikapüüdjad hoiavad armastust oma kodukoha vastu, ei ole õpitav ega õpetatav, see on pigem tunnetuslik. Õpitu kipub inimestel ununema, kogu vaimu läbiv tunnetus jääb aga aastateks hinge helisema. See ongi laiemalt paikkonna kultuurielu roll. Globaliseeruvas maailmas, kus inimeste seotus oma riigiga on nõrgenenud, muutub aina olulisemaks küsimus, mil viisil inimesi oma kodukandiga siduda.
Olen veendunud, et meie avatus on meie võimalus. Avatus proovida, katsetada, lugeda, mõelda, öelda ja olla just selline, nagu inimene ise soovib. Kooliteatri roll on kõike seda noortele meelde tuletada ning näidata elu võlu ja valu. Kooliteater ei ole lihtsalt noorte etendus kultuurikeskuse laval. See on aktiivne laiaulatuslik liikumine, eluviis, sõpruskond, millel on väga võimas vaimne jõud.
Seda liikumist on aastaid vankumatu enesekindlusega vedanud Lianne Saage-Vahur. Mida rohkem on ühes Jõgeva-suuruses linnas vaimujõudu, seda helgem on meie tulevik. Vaimsus, vaimsus ja veelkord vaimsus on see, mis teeb meist inimesed. Ja inimesed teevad riigi, mitte vastupidi. Vaimsust ei ole võimalik rahaga osta. Jõgeva linna väärtus ei seisne selles, et meil on korras üks või teine hoone, tee või pargike, vaid selles, kui suure panuse oleme andnud Jõgevalt sirgunud inimestega Eesti teatri-, muusika- ja tantsuloosse, Eesti kultuuriloosse tervikuna.
Kultuuri kaudu jääme rahvana kestma
Teatriliikumine on ühe kogukonna jaoks sõnulseletamatult oluline. Nii täidab meie kooliteater lisaks kunstilisele rollile ka inimeseks kasva(ta)mise rolli. Nii kultuur tervikuna kui teatriliikumine peab paikkonnas saama piisavalt aupaistet, et selle mõju oleks lai ning annaks meie linnale vajaliku vaimsuse kasvamiseks ka muudes valdkondades. Me vajame leidlikke inimesi ning need ei teki iseenesest.
Euroopa 2014. aasta kultuuripealinna Umea linnapea Marie-Louise Rönmark kõneles mõni aasta tagasi Läänemere Linnade Liidu aastakonverentsil Liepajas kultuuri olulisusest kohaliku paikkonna arengus ja ütles, et edukaimad kultuuri investeerijad on linnad, kes on oma pikaajalistes arengustrateegiates tõstnud esimesele kohale kultuuri. Lisaks rõhutas ta, et pikas perspektiivis aitab kultuuri investeerimine ühte omavalitsust ka majanduslikult. Umea tegi oma strateegilise valiku üle 20 aasta tagasi ning praegu maitstakse üheskoos kogukonnaga tehtud otsuste vilju. 20 aastaga on lisandunud sellesse Põhja-Rootsi linnakesse üle 25 000 inimese! Mis on meie linna pikaajaline strateegia? Tänavaaukude lappimine ei ole strateegia, vaid töö, mille omavalitsus peab niikuinii ära tegema…
Kultuur mängib meie meeltega
Novembri lõpus, Tähetunni ajal täitub meie linn särasilmsete loovate inimestega. Tundkem sellest rõõmu ning võtkem endaga kaasa see vaimu kirgastav emotsioon, mida noored oma olemisega meile toovad. Vähim, mida linnavõim teha saab, on soodustada igakülgselt kõikide tublide kultuuriinimeste tegevust, kes annavad suuremal või väiksemal moel oma panuse meie kultuurielu rikastamisse. Linnavõimu pealiskaudne suhtumine kultuuri toob aga endaga üsna kiiresti kaasa kultuurituse, sest allamäge läheb vanker teatavasti ka omal jõul. Ühe paikkonna kultuursust tuleb pidevalt ja järjekindlalt ehitada. See on pikk ja aeganõudev protsess, millele on kerge käega lüüa, sest tulemused ei ole kohe näha.
Marie Louise-Rönmark: “Mida kultuur meiega inimestena teeb? Kultuur mängib kõikide meie meelte keeltega pilli. Kultuur provotseerib, lahutab meelt, üllatab, toidab meie meeli, annab jõudu ning loob uusi mõtteid. Kultuur loob lisaks kohtumispaiku ja dialooge inimeste vahel. Kultuur äratab meis uudishimu. Ja kui me inimestena muutume uudishimulikeks, avanevad meie loovad mõtted. Kultuur täidab õhu loova hapnikuga. Ja loovalt pinnalt saab alguse innovatsioon. Ja innovatsioon loob majandusliku kasvu.”
Ma soovitan kõigil otsustajatel suhtuda kultuuriküsimustesse täie tõsidusega. Selleks, et kultuuri ka tegelikult väärtustataks, ei piisa ainult ilusatest sõnadest ning ridadest linnaeelarves, vaja on inimesi kuulata, nendega kaasa mõelda, neid toetada, inspireerida ning kõige tähtsam: näidata oma igapäevase olekuga, et kultuuriinimesed on meie linnale olulised, et neist hoolitakse.
i
MIHKEL KÜBAR, Jõgeva linnavolikogu IRLi fraktsiooni esimees
