Põltsamaal tegutsev Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu tähistab tänavu sajandat sünnipäeva. Alljärgneva kirjutise aluseks on raamatukogu juubeliks valminud raamat “Põltsamaa raamtukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse”, mille on koostanud raamatukogu direktor Rutt Rimmel ja peaspetsialist Siiri Õunap ning millesse on artikleid kirjutanud veel mitu raamatukogutöötajat.
Põhjuse tänavu Põltsamaa raamatukogu sajandat sünnipäeva tähistada annab asjaolu, et 1914. aastal loodi Põltsamaa Lugemise Ring. Ringi samal aastal asutatud raamatukogu oli Põltsamaa esimene rahvaraamatukogu, mille järjepidevuse tänaseks kandjaks ongi Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu.
Lugemisringi raamatukogu ei tekkinud tühjale kohale. Põltsamaal oli selleks ajaks välja kujunenud juba pikk lugemistraditsioon: esimese lugemisseltsi rajas sinna 1764-1804 kohaliku koguduse pastori ametis olnud August Wilhelm Hupel. Põltsamaa raamatukogunduse ajalukku on jälje jätnud ka lossiomanik Aleksei Bobrinski raamatukogu ning raamatukaupluste, seltside ja ühingute raamatukogud.
Ka siis, kui lugemisring 1914. aastal oma raamatukogu asutamiseks ettevalmistusi tegi (raha raamatukogu tarvis teeniti näiteks tuluõhtuid, pargipidusid ja näitetrupi etendusi korraldades), tegutses Põltsamaal teisigi raamatukogusid. Miks nende kõrvale veel üht vaja oli, selle kohta annab selgitust 30. mail 1914 Sakalas ilmunud artikkel.
“Ehk siinses alevis küll kolm raamatukogu asuvad: Seltskondliku-Ühisuse, Karskuse-Kuratooriumi ja W. Tammann’i era-raamatukogu, ei suuda nad oma kõrgemat ülesannet täita. Esimene nendest on ainult liigetele avatud, karskuse-kuratooriumi raamatukogu (nagu igalpool) on “armsale maarahvale” määratud — puudub valik, uuem kirjandus; viimane asus aasta algul meie alevisse ärilises mõttes.”
Põltsamaa lugemisringi raamatukogu asutamiseks loa saamine käis üle kivide ja kändude. 24. (vana kalendri järgi 11.) oktoobril saabus Viljandi maakonnaülemale lõpuks teade, et kuberner on raamatukogu asutamiseks loa andnud. Pika otsimise peale oli selts leidnud ka sobivad ruumid Tõnis Arenile kuuluvas majas aadressiga Jõgeva mnt 30. 1915. aasta 13. märtsi Sakala annab Põltsamaalt teada järgmist.
“Lugemiseringiraamatukogu võis kooliõp. A. Schulzenbergi hooljal korraldusel tööle hakata. Kogus on raamatuid esialgu 220 köidet 200 rbl väärtuses. Neist kingitustena annetatud 180 köidet. Kõik enamiste uuema ilukirjanduse tooted. Jõudu ja edenemist uuele seltsile!”
Hilinemise eest trahv
Raamatukogu oli avatud pühapäeviti kella 12-14 ning neljapäeviti kella 20-21 ning seda võisid kasutada ainult lugemisringi liikmed. Raamatuid sai laenata tasuta ning üle kahe raamatu korraga lugejale ei antud. Kes hilines raamatute tagastamisega, pidi trahvi maksma.
Kogu lugemisringi asjaajamist juhtis üldkoosolek, mis valis juhatuse. Ka selle üle, milliseid raamatuid kogusse osta, otsustas juhatus kollektiivselt, mitte raamatukoguhoidja. Ka viimase määras ametisse juhatus.
Kui Põltsamaa lugemisringi raamatukogu asutati, oli just alanud Esimene maailmasõda. Neli aastat hiljem, pärast mitut võimupööret, kuulutati välja Eesti Vabariik, ent sellegi esimesed aastad möödusid rahututes ja kitsastes oludes. Paljud raamatukogud suleti neil aastail sootuks, Põltsamaa lugemisringi oma pidas aga vastu. Tõsi, üüri maksmisel tekkinud probleemidest tingitud kolimisi tuli ette neilgi. Esimestest ruumidest Areni majas tuli välja kolida juba paari kuu pärast. Raamatukogu kappidele leiti uus ulualune kohaliku piimaühistu kantseleis Välja tn 4. Päris pikka aega tegutses raamatukogu Põltsamaa Põllumeeste Seltsi ruumides Veski tn 3. Millal sinna koliti, on aga teadmata.
1921. aastaks oli lugemisringi raamatukogu jõudsalt kosunud: seal oli 876 eksemplari raamatuid ehk neli korda rohkem, kui oli olnud nelja aasta eest. Raamatute ostmiseks saadi raha peoõhtuid ja loteriisid korraldades, ent selleks kasutati ka liikmemaksudest laekunud raha. Lugejaid oli 247 ning nende hulgas olid tugevas ülekaalus mehed. Aastas laenutati lugeja kohta keskmiselt 16 raamatut. Rahva vaieldamatuks lemmikautoriks oli Oskar Luts, ent usinasti loeti ka Friedebert Tuglase, Mait Metsanurga, Sophia Vardi ning Mats Mõtslase loomingut.
Muudeti avalikuks
Kui senini oli lugemisringi raamatukokku talletatu olnud kättesaadav vaid ringi liikmetele, siis 1926. aasta 15. juuli Põltsamaa Teataja kirjutas, et lugemisringi raamatukogu võttis enda täita Põltsamaa linna avaliku raamatukogu kohused. Et selline muudatus võimalikuks saaks, oli selts sama aasta aprillis toimunud peakoosolekul teinud oma põhikirja vastavad muudatused. Nüüd oli seltsi raamatukogul võimalik liituda riigi avalike rahvaraamatukogude võrguga, mille loomisele pani aluse 1924. aasta mais vastu võetud avalike raamatukogude seadus. Nimetatud võrku kuuluvatel omavalitsuste või seltside raamatukogudel oli õigus saada kirjanduse soetamiseks nii omavalitsuse kui ka riigi toetust.
Lugemisringi raamatukogu avalikuks raamatukoguks ümberkorraldamine ei läinud siiski päris libedalt. Kui senini oli raamatukogu tegevusega üldiselt rahul oldud, siis nüüd hakati tegema ka kriitikat, eriti lugemislaua (tänapäeva mõistes lugemissaali) asjus. 1927. aastal kurjustati mitmes leheloos selle üle, et lugemislauda olid tellimata jäetud mõned olulised väljaanded ning et valgustus on seal puudulik. Samas avaldasid lugemislaua töötajad pahameelt selle üle, et mõned lugejad lõhkusid ajalehti või viisid neid sootuks minema.
Nagu avalike rahvaraamatukogude seadus nõudis, hakkas haridusministeerium maakondade ja linnade raamatukoguhoidjatele kursusi korraldama. Ka Põltsamaal pidid 1927. aasta oktoobris koolitust saama kohalikud ja ümberkaudsete seltside-valdade raamatukoguhoidjad, ent viimaste vähese huvi tõttu tuli see ära jätta. Lugemisringi süüdistati selles, et nad kursust piisavalt ei reklaaminud. Et Eesti Haridusliidu instruktor asjaolusid teadmata siiski kohale sõitis, korraldas lugemisring kähku kõne- ja valguspiltide õhtu, millel astus üles seesama instruktor. Õhtu kujunes menukaks: kohale tuli umbes 200 kuulajat.
1928. aastal nimetati Põltsamaa lugemisring ümber Põltsamaa haridusseltsiks (ametlikes dokumentides kasutati nimekuju “Põltsamaa Haridus Selts”). Selline otsus oli vastu võetud juba kaks aastat varem ja lähtudes sellest, et lugemisring oli oma algsetest ülesannetest n-ö välja kasvanud. Nimemuutus võttis aega seepärast, et seltsil oli raskusi oma uue põhikirja vastavusse viimisega kehtivatele seadustele.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
