Eesti ühiskonna üheks tõsisemaks väljakutseks on võitlus ääremaastumise vastu, võitlus selle nimel, et elu maal ei hääbuks ja et ka tühjaks jäänud külades hakkaksid taas toimetama inimesed, et sealt kostaks laste kilkeid.
Kohaliku elu ja kohalike kogukondade toetamine kuulub nii riigi kui omavalitsuste kohustuste hulka.Võtmeküsimuseks on siin mõistagi töökohtade säilitamine ja uute loomine, inimeste liikumisvõimaluste parandamine ja ka see, et kool asuks kodu lähedal.
Rahulik ja turvaline elukeskkond
Paljud inimesed on jäänud raskuste kiuste maaelule truuks. Seda just rahulikuma ja turvalisema elukeskkonna pärast, et hing oleks vabam ja lapsed kasvaksid linnakärast eemal, looduse keskel. Kui soovite, siis ka kodukohatunde või teadmise pärast, et juba minu esivanemad elasid siin. Kõiges selles mängib sageli olulist rolli rahva- ja seltsimajade tegevus, laiemalt külaliikumine, mis on viimastel aastatel paljudes Eesti nurkades hoo sisse saanud.
Aktiivsed inimesed on haaranud initsiatiivi – nad uurivad külade ajalugu, ehitavad külaplatse, taastavad seltsimaju, viivad ellu projekte, loovad uusi traditsioone… Nad on heas mõttes külahullud, kes suudavad ka teistes tekitada kogukonnatunnet ja luua emotsiooni, et me oleme üks küla, me kuulume kuhugi ja tegutseme selleks, et elu oleks elamisväärsem. Nad on inimesed, kes pühendavad oma vaba aja sellele, et tõestada, et elu maal on võimalik. Just tänu neile liigub vanker õiges suunas.
Üle Eesti tegutseb arvukalt tublisid ja tarmukaid külaseltse. Toon näiteks Harjumaal asuva Jõgisoo seltsimaja, mille kohalikud talumehed panid püsti 1925. aastal, olles eelnevalt kogukonnalt raha kogunud ja laenu võtnud. Ka täna kuulub see uhke seltsimaja kohalikule rahvale. Jõgisoo seltsimaja tegevuses lööb kaasa juba kuues põlvkond: lapsed, kes alles avastavad kaunist kodukanti.
Vabatahtlikud teevad palju
Mitmetel kohtumistel külaliikumise liidrite ja rahvamajade juhtidega olen jõudnud tõdemusele, et nüüdisaegsest seltsitegevusest on kujunenud omamoodi eestluse ja rahvuskultuuri selgroog, mille kulminatsiooniks on laulu- ja tantsupidu. On hämmastav, kui paljud inimesed korraldavad vabatahtlikkuse korras kohalikku elu. Nad on kohal talgutel, käivad huviringides, laulavad, tantsivad ja teevad kõik selleks, et laulu- ja tantsupeost saaks tõeliselt suur eesti rahva pidu.
Aastate jooksul on aidanud külaelu edendada nii riik kui ka omavalitsused. Euroopa Liidu struktuurivahendite toel on renoveeritud hooneid, korrastatud külaplatse, soetatud keraamikaahje või helitehnikat. Tõsi, omavalitsuste innukus on õla alla panemise juures üsna erinev. Lisaks puudub täna nägemus, mis saab edasi ja kuidas säilitada saavutatu.
Tunnistagem, et viimaste aastatel on päris palju investeeritud ehitistesse ja inventari. Aga selleks, et tagada külaelu jätkusuutlikkus – külaseltside, seltsimajade, rahvamajade sisuline ja elav tegevus –, on vaja luua süsteem, mis annab kindlustunde neile sädeinimestele, kes loovad ja hoiavad maapiirkondades rahvakultuuri. Pahatihti raugeb eestvedajatel, kes on päevasel ajal seotud oma põhitööga, jõud just vaimuelu ja sisulise tegevuse suunamisel. Öötundidel võib küll projekte kirjutada ja raamatupidamisega tegelda, kuid mitte huvitegevust juhendada.
Tunnistagem ka seda, et riik ei ole seni neile inimestele piisavalt tähelepanu pööranud, jättes vastutuse kohaliku kogukonna ja omavalitsuste kanda. Kardan, et ilma riigi täiendava panuseta hakkab sära sädeinimeste silmades tuhmuma.
Seega on rahvakultuuri hoidjate väärtustamine hädavajalik. Riik peaks kohalikke omavalitsusi toetama elanike arvu järgi, n-ö pearahapõhise kultuuritoetusega, mis võimaldaks tõsta kultuuritöötajate palku, panustada külaseltside tegevusse ning pakkuda enam kindlustunnet ka neile ringijuhtidele, kes tegutsevad vabatahtlikkuse korras. Rahalise toetus kõrval on oluline ka seadusandluse muutmine.
Pakuvad mitmeid teenuseid
Miks mitte koondada vastavad regulatsioonid rahvakultuuri seadusse, mille väljatöötamine ja kinnitamine jääks küll uue valitsuse ja riigikogu teha?
Tasub analüüsida ka seda, kuidas seltsid või rahvamajad saaksid teenuseid pakkuda. Mitmes külas on loodud inimestele võimalused kaugtööks. Mõned seltsimajad pakuvad laste päevahoiuteenust, vajadusel on kohal ka massöör või juuksur, on kohvikuid ja muuseume…
Ühest Jõgisoo seltsimaja kunstiringis alustanust on näiteks tänaseks saanud silmapaistev keraamik. Noor andekas inimene sai tuule tiibadesse tänu sellele, et talupojad otsustasid 90 aastat tagasi luua seltsimaja ja et kohalik kogukond taastas taasiseseisvumise järel järjepidevuse.
Oleme arvult väike rahvas, kuid meie kultuur on suur. Oleme rahvas, kes on ennast vabaks laulnud. Et Eesti küla elaks, tuleb panustada ka küla- ja seltsiliikumisse.
i
KAREL RÜÜTLI, riigikogu liige, SDE
