Kaitseministeerium saatis hiljuti riigikogusse uue riigikaitse seaduse, mis loob aluse laiapõhjalisele või siis laiapindsele riigikaitsekäsitlusele. Seadustamist ootav eelnõu ühendab endas nii sõjalist kaitset, ühiskonna riigikaitses osalemist kui ka elanikkonna kaitset käsitlevad teemad. Loodetavasti õnnestub see nii oluline ja praeguses pingestunud julgeolekuolukorras ka lausa põhimõtteline seadus kinnitada enne uusi parlamendivalimisi.
Eelnõus on rõhutatud, et Eesti iseseisvuse tagamiseks on olulised meie NATO liikmelisus ja osalemine rahvusvahelises kaitsekoostöös. Riikide kaitsealane koostöö hõlmab muuseas nii NATO jõudude sõjalist reageerimiskiirust, liitlasvägede eelpositsioneerimist Eesti territooriumil kui väeosade harjutatud koostegutsemist.
Jätkuvalt on meie riigikaitse alustalaks nõue, et Eesti riigi kaitsekulud peavad olema kaks protsenti SKTst, millele lisandub nüüd NATO üksuste rotatsiooniga kaetud kulude katmine. Samuti peab jätkuma liitlasmaade õhujõudude poolt läbi viidav Baltimaade õhuturve.
Vaieldamatult annab NATO jõudude kohalolek täiendavat kindlust, samas tuleb meil endil panustada kaitsejõududesse, tugevdada relvastust ja varustust, parandada kaitseväe reageerimisvõimet ja -kiirust. Eesti enda kaitsevõimekuse tagamiseks on oluline uue lahingutehnika ostmine, lahinguvarustuse kaasajastamine ja ka kaasaegse kaitsetaristu väljaehitamine.
Uus riigikaitseseadus ütleb üheselt, et Eesti iseseisva kaitsevõime tagatiseks on tegevkaitseväelastest, ajateenistuse läbinud reservväelastest ja kaitseliitlastest koosnev rahu- ja sõjaolukorraks välja õpetatud, hästi varustatud ja kõrgelt motiveeritud professionaalne sõjavägi.
Et see nii ka oleks, on vajalik asjatundlik ja adekvaatne planeerimine, pidev harjutamine ja ka regulaarne õppuste korraldamine. Ja mõistagi peavad olema hästi õpetatud, motiveeritud, mehitatud ja varustatud üksused. Üldine põhimõte on, et sõjamehed sõdivad ja ülejäänud elanikkond teeb oma igapäevast tööd, mis tähendab, et kriisi- või sõjaolukorras peavad vajalikud elutähtsad tegevused tõrgeteta edasi toimima. Teisisõnu: ei tohi katkeda elanikkonna varustamine elektri, vee ja toiduga, alles peavad jääma kommunikatsiooni- ja transpordivõimalused.
Väjatöötamisel on ka riigikaitseseaduse rakendusaktid, mis puudutavad elanike kaitsmist, sisaldades ühtlasi tegevusjuhendeid ohuolukorras käitumiseks.
Ukraina sündmused on näidanud, kui olulist rolli mängib tänapäeva kriisiolukordades info. Oleme olnud pikalt tunnistajaks ka infosõjale. Ka Eestil peab olema kõrge valmidus infosõjaks, mis tegelikult toimub pidevalt. Siin ei saa alahinnata tööd venekeelsete inimestega, kes pahatihti elavad Venemaa inforuumi mõjuväljas. Mina usun, et enamik siin elavaid venekeelseid inimesi on Eesti patrioodid.
Iseseisva kaitsevõimekuse kindlateks osisteks on veel Eesti jätkuv valmisolek osaleda välismissioonidel, kaitseväe veteranipoliitika arendamine ning kaitsetahte ja kaitsevõime arendamine vabatahtlikkuse põhimõttel. Eesti kaitsevõime üheks alustalaks ongi vabatahtlikkusel põhinev riigikaitse eesotsas Kaitseliiduga. Pean vajalikuks nii Kaitseliidu malevate toetamist kui Kaitseliidu ridade täiendamist.
Laiapindse riigikaitse arendamisel on oluline koht ka Eesti regionaalsel kaasatusel. Kaitseväe õppused toimuvad üle Eesti, mis annab kõigile piirkondadele võimaluse riigikaitsesse panustada. Lisaks teeb kaitsevägi tihedalt koostööd kohalike omavalitsustega. Heaks näiteks on 2015. aasta kevadel korraldatav õppus “Siil,”millest võtab osa enam kui 13000 kaitseväelast, reservsõjaväelast, kaitseliitlast ja teiste riikide sõjaväelast. Suurõppuse korraldamine annab häid kogemusi väeüksuste kiireks formeerimiseks ja omavaheliseks koostööks, aga ka sõjaväe koostööks tsiviilelanikonnaga.
JÜRI MOROZOV, riigikogu liige, SDE
