Ma pole peaaegu kunagi helistanud politseisse. Aga nüüd tuletasin meelde selle numbri, mida vist juba lasteaias õpetatakse. Emajõe kaldal, minust mõnekümne meetri kaugusel ilmus auto tagant välja pikka kasvu mees. Tema liigutused olid kontrollimatud, ta hakkas kalduma ja lõpuks maanduski asfaldile. Müksu sai peagi, mida ta lebades püüdis kompida, kuniks jäi vagusi ühte asendisse. Temaga koos tuli ja asutas ka ootama jääma imeilus must kutsikaohtu koer. Siis edastasingi oma teate. Küsiti, kumba lebaja vajab, kas politseid või arstiabi. Arvasin, et iga alkohoolik on ju haige, vajab siis ka ravi?
Sven Zažeki pildilehelt Päevalehes sain teada, et Kivirähki “Rehepapil” on ka teine nimi, “November”. Niipalju siis mälust, raamatut olen lugenud. Hall ilm, kooljakuu (alles sain teada, et ilusat hingedekuud ka nii nimetatakse) kohta päris mahe, aga lõunauinakuks värskes õhus võib-olla mitte. Ja eks mees võis kukkudes ka viga saada. Ma ei läinud ligi, et teda küsitleda, sest mida sa ikka küsid? Aga kõik teised inimesed olid täiesti ükskõiksed, nagu peakski osa inimesi tänaval magama. Kas see ongi igapäevane nähtus?
Oma maaelukogemusest tean, et sealgi oli joobnud olekus avalikus kohas (maanteel) viibimine keelatud. Vahel sõidab sealgi politsei autoga ringi ja on teinud trahvi. Kohalikud napsisõbrad, kes, ostnu poest pudeli, peavad seda kohe proovima hakkama, on ettevaatliks muutunud. Vältides teed, rühmavad nad läbi padrikute ja talvel tallavad oma radu…
Viimati olin poes, kui mu ees oli ostjaks üks kohaliku kooli lõpetanu. Koolis oli vaikne ja tagasihoidlik, vanaema kasvatas teda. Oma suure õllepudeli lunastamiseks andis ta taaratšeki, aga müüja väitis raha puudu olevat. Siis kallutas ostja kogu oma rahakoti sisu letile. Seda kulda andis kokku lugeda, 5 senti puudu! Olin nõus selle maksma ja küsisin, kuidas ta nii kuival on. Ega ma vastust oodanudki. See õlu peab siis maailma talle ilusamana näitama? Loodan, et ta nii palju sellega ei saa tegeleda, et endale õllekõhu kasvatab!
Kuulus kunstnik Andy Warhol teadis anekdooti iiri seitsmekäigulisest lõunast, mis koosnes keedukartulist ja kuuest purgist õllest. Ta ise oli unistanud terve elu, et võiks nii palju šampanjat juua, kui vaid suudab. Kui see aeg kätte jõudis, pidi ta nentima, et see polnudki see, mida soovis, sest tagajärjeks oli topeltlõug!
Keskaegne filosoof Montaigne on öelnud: “Öeldagu mida tahes, vooruses endaski jääb meie elu lõppeesmärgiks ikkagi nauding.” Aga leiame vooruse olevat rusuva, kalgi ja ligipääsmatu, ikka hädade ja raskuste pärast, mis seda saadavad. Mõned räägivad, et vooruse puhul katsumused õilistavad täiuslikku rõõmu, mida ta meile pakub… Filosoof leiab, et rõõmude puhul on meeldiv juba ainuüksi nende poole liikumine, et voorusest kiirgavat õnne on täis ka tema juurde viivad teed!
Teooriat igapäevaellu tõlgendades saab väita, et elame ikka selleks, et olla õnnelik. Viimase kohta on muidugi igal oma definitsioon, aga kuna oleme ühe liigi indiviidid, siis bioloogilised vajadused on meil ju samad ja need peaksime kuidagi oma tööpanusega rahuldatud saama? Vast on see siis õnne alusmüür, et elus ja tervise juures püsida? Kas alatoitunud, kütmata maja elanik suudab anda endast parima, et riigile kasulik olla? Kas riigil ongi vaja kõiki tema elanikke? Kas sellest, kui palgast saad söönuks ja vaevu maksud makstud, piisabki rahuloluks? Aga miinimumpalgaga töökohti on ju enim, ja tihti on need palju väsitavamadki kui kõrgepalgalised! Nii ei olegi jaksu midagi välja mõelda elujärje parandamiseks!
Tallinnas olevat 2000 müügipunkti, kust saab alkoholi osta. Ega neid mujalgi vähe pole. Kas meie riigiisad soovitavadki oma kodanikele, et lühim tee naudinguni on alkohol? Tõelist võitlust alkoholismi vastu nagu ikka pole, sest puudub riigi toetatud ravi ja töölesuunamine, psühholoogiline tugi.
i
EHA NÕMM
