Vanal ajal käinud Tallinna väravavaht korra kellegi teise mehega Ülemiste järve kaldal. Väravavaht öelnud teisele mehele: “Kui korra Tallinn valmis, ei jaksa keegi teda ära võita.”
Korraga hääl järvest sõnuma: “Eks saame näha!” Väravavaht kohkus, vaatas igasse külge, aga ei näinud kedagi. Pikapeale väravavahil juhtumine ununes.
Ühel sügisesel vihmasel õhtul tukkus väravavaht värava kõrval kongis. Äkitsi kuulis samme ja vaatas: hall vanamees seisis saju käes ta ees! Hall vanamees küsima: “Kas Tallinn valmis?”
Väravavaht vastas: “Ei ammugi veel. Tööd-tegemist igal pool küllalt.”
Hall vanamees vastas õhates: “Kahju, kahju, et veel valmis ei ole! Ülemiste järv tahaks hea meelega proovi teha, kui kõvad on Tallinna majad.” Enne kui väravavaht märkas, oli hall vanamees kadunud. Aga teisel sügisel, vihmasel ööajal kordus sama lugu. Kolmandal ja neljandal sügisel ja ka järgnevatel oli hall vanamees sellesama küsimisega platsis, pidi aga jällegi endise vastusega tagasi minema.
Lutsu inspireeris Kreutzwaldi muistend
Aja jooksul kadusid linnaväravad. Linnavahid astusid ametisse. Korra tuli hall vanamees jälle küsima, kas Tallinn valmis. Uus linnavaht vastas: “Miks ka mitte!” Hall vanamees kadus.
Korraga lõhkus Ülemiste järv kalda, voolas koleda hooga linna poole. Rutuga hakkasid töömehed veele tõkkeid ette tegema ja saanud kaldale paisu ette. Sedaviisi pääsenud Tallinn uputuse küüsist.
Selline oli lühendatud kujul rahvaluulekoguja M. J. Eiseni poolt raamatus “Eesti kohalikud muinasjutud” avaldatud muistend, mis oli ka tõenäoliselt aluseks rahvakirjanik Oskar Lutsu lühinäidendile “Ülemiste vanake”. Mõningail andmeil võis selleks olla ka Fr. R. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsetes juttudes” kirja pandud lühike muistend “Miks Tallinn iial valmis ei tohi saada”.
Näidendis ihkab vanake kättemaksu
Kui eeltoodud muistendis oli Ülemiste järvevaimu sihiks “proovida, kui kõvad on Tallinna majad”, siis Oskar Lutsu Ülemiste vanake ihkab lausa fanaatiliselt iga hinna eest kätte maksta ülemeelikuile, kes rajasid linna Linda pisaratest sündinud järve kaldale. Ta kuulutab: “Kahetsema peavad nad seda. Lasen neil vaeva näha … ja ehitada … et siis kõiki nende toimetusi korraga purustada. Vaat, sellepärast ei taha ma linna enne hävitada, kui ta valmis on. Ükskord, kui ta valmis ehitavad, lasen ma Ülemiste vetevood vabaks ja siis ei jää kõigest sest jälgegi, mis nad siia aastate jooksul sepitsenud. Kus praegu majad ja tänavad, seal laksuvad siis Ülemiste lained ja tõuseb öösel udu ja mängivad mu tütred lumivalgeis riideis.”
Nii, nagu mõni tänapäeva lennukikaaperdaja või pommiterrorist, tunneb Ülemiste vanake lausa sadistlikku joobumist süütute inimeste hirmutamisest ja hukkumisest. “See on määratud ja saadetakse täide”.
Vastandiks tigedale Ülemiste vanakesele on Oskar Lutsu näidendisse uue tegelasena toodud väravavahi väike poeg Juku, kelleke on arusaamatu, mispärast vanamees nii kuri on. Nii küsib ta kohtumisel Ülemiste vanakeselt: “Vanad on ju head. Minu vanaisa ei taha kellelegi kurja teha. Ja lapsi hoiab ta väga.”
Mis on määratud, viiakse täide
Samuti on Jukule arusaamatu, et vanake ei tea, miks linn iialgi valmis ei saa. See on mõistetav, sest fanaatilise vihkamiskirega vanakese mõttes on vaid hävitamine ja oma piiratud mõistusega ei suudagi ta taibata, mida õieti tähendab loomine ja ehitamine. Ta teab ainult et “iga asi saab kord valmis, kui ta kallal tööd tehakse”.
Paha aimamata püüab Juku nüüd vanakesele selgitada, miks linn iialgi valmis ei saa.
“Vaata, vanaisa. Kuidas võib linn valmis saada? Üksik maja saab valmis, aga linn mitte. Sest vaata: kui sepp oma maja valmis teeb, siis alustab puusepp. Kui puusepp lõpetab, alustab mõni teine. Ja ikka nii edasi. Üks lõpetab, teine alustab. Vahel on mitu maja korraga teoksil.”
“Kas teil siis pole kindlaks tehtud, mitu maja üleüldse linnal peab olema?”
“Ei. Kes tahab, see ehitab, nii palju kui tahab. Ja ehitab, kunas tahab.”
“Kes seda teadis, et te isegi ei tea, mitu maja te ehitate.”
Juku naerab vanamehe rumaluse üle: “Arvasid vist, et ühel päeval antakse viimasele majale viimne kirvehoop – ja siis on linn valmis.”
Seepeale jõuab ka vanake arusaamisele: “Ma ei tea, mis ma siis veel ootan? Vesi alaneb järves iga aastaga. Linda kivi, mis enne oli poolenisti vees, on peaaegu kuival. Järv kaob … Mis ma siis veel ootan. Lähen ja päästan lahti Ülemiste veed, et nad hävitaksid selle linna ja need tänavad ja…”
Juku püüab vanakest takistada: “Ei. Vanaisa, seda ei tohi sa teha.”
“Kes võib mind keelata? Olen lubanud ja tahan täita selle lubamise.”
“Ei, vanaisa, linna ei tohi sa hävitada. Mõtle, me saame ju kõik hukka, kui sa Ülemiste veed lahti päästad.”
“Just seda ma tahangi. Su palved ei aita midagi. See on nii määratud ja saadetakse täide.”
Kaldad on liiga kõrged
Vanake lähebki hoolimata Juku palvetest ja manitsustest täide viima oma sadistlikku plaani.
Ülemiste vood löövad tema käsul kohisema, nagu tormaks järv mühisedes kallastelt välja ja veed murraksid endale teed linna poole.
Kuid Ülemiste järve siiski Tallinna peale ei tule…
Vaimselt kokkuvarisenuna tuleb vanake tagasi Juku juurde.
Ta püüab nüüd Jukule seletada, miks tema kogu elu siht ja viimane lootus oli nurja läinud.
“Järv ei tulnud. Ja kuidas võiski tulla järv, kui ta peaaegu ära on kuivanud. Järv, mis enne mäel näis olevat, on nüüd orus. Tegin kõik, mis võisin. Kogu vee lõid mu tütred kihama ja mässama, aga kaldad on kõrged – vesi ei tule enam linna peale.”
Selle peale hakkab Jukul isegi kahju temast. “Mis siis saab?”
Nüüd lõpuks saab ka Ülemiste vanake aru, et tema aeg on läbi ja tal endal tuleb minna igavikuteele.
i
ARVI LIIVA
