Ehkki laenud ja laenamine on meie igapäevaelu lahutamatu osa ning laenuraha saamine pole iial hõlpsam olnud, kipub enamik kiirlaenudest tekkiva võlakoorma all ägajaile näpuga näitama: ise süüdi! Paraku ei anta sageli aru, et protsessi sekkumata ja hõlplaenajate omavoli ohjamata tõmbub silmus kogu ühiskonna ümber koomale.
Heitkem pilk arvudele
Kiirlaenuvõlad ulatuvad Eestis juba praegu mitmekümnetesse miljonitesse eurodesse. Hinnanguliselt on sellist laenu võtnud üle 100000 eestimaalase ehk iga kümnes elanik. 35000 neist elab aga püsivalt aina kuhjuvates võlgades. Andke mulle andeks, aga tegemist on epideemiaga, mille vastu pole seni tõhusat rohtu leidunud: vanade laenuvõlgade tasumiseks võetakse uusi, võlausaldajate eest pagemiseks avatakse arveid laste nimel, ametlikust palgarahast saab ümbrikupalk… Ning kui seegi ei aita, siis pagetakse Eestist, püüdes võlanõudjate eest varju leida või lootes võõrsil teenida, et võlg kord kustutada. Justiitsministri kohustus on kaitsta ühiskonna nõrgemaid. Kiirlaenuorjusesse langenute hulk on Eestis ammu liiga suur, mistõttu on üks mu eesmärke ministrina olnud leida võimalusi, kuidas kaitsta inimesi röövellike kiirlaenude eest.
Eelnõud seaduseks saamas
Hea meel on selle üle, et tänaseks on mitu tublit sammu astutud ning kaks eelnõud seaduseks saamas.
Juba suvel esitas justiitsministeerium valitsusele eelnõu, mille viivad ellu kaks põhimõttelist muudatust. Esiteks kehtestame krediidikulukuse määrale ülempiiri. See tähendab, et kui laenust tulenevad kohustused – kas peidetuna lepingutasudesse või üüratult suur intress – teatud piiri ületavad, siis on selline leping tühine. Teadmiseks: täna, reguleerimata olukorras, ulatub mõnede kiirlaenupakkujate krediidikulukuse määr 200st 20000 protsendini!
Teiseks keelame selle seadusega vahekohtute kasutamise tarbijavaidluste lahendamisel. Pean äärmiselt oluliseks, et vaidlused, mis tekivad kiirlaenu pakkujaga, lahendatakse erapooletult ja omakasupüüdmatult riiklikes kohtutes. Nõrgema poole õiguste kaitse tagamiseks ei saa tarbijakrediidi lepingutest tulenevaid vaidlusi anda lahendada vahekohtutele, kus sõlmitud kokkulepete ebasoodsad tingimused võivad lõpuks avalduda üsna ekstreemselt. Selliste kokkulepete sõlmimine on praegu ohtlikult tõusutrendis.
Antud seaduseelnõu oli 23. oktoobril riigikogus esimesel lugemisel. Kuid sellest üksi ei piisa. Nii olen kooskõlastamiseks esitanud teisegi, nn sissenõudmiskulude piiramise seaduse eelnõu, mis aitab nõrgemat poolt lepingust tulenevate ja mõneti peidetud kulude eest kaitsta.
Täpsustub viiviste regulatsioon
Ei ole harvad juhud, mil 4000-eurosele laenule on sissenõudmiskuluna lisandunud 300 eurot. Seda raha on lisaks nõutud pelgalt selle eest, et inimesele on saadetud võlateatis(ed), hoiatus ja lepingu ülesütlemise avaldus.Tulevikus on sellised kulud seaduses selgelt piiritletud ehk näiteks 1000-eurone nõue saab kaasa tuua maksimaalselt 50 eurot sissenõudmiskulu. Need piirangud laienevad ka näiteks eluasemelaenudele, kus võlausaldaja võib nõuda võimaliku maksehäire puhul meeldetuletuskirja eest maksimaalselt viis eurot lisaks.
Lisaks läheb täpsustamisele viivise regulatsioon, et tarbija mõistaks selgelt, millised on tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisega kaasnevad tagajärjed. Viivise mõistega on hõlmatud ka sellised olukorrad, mida laenuandja seni pahatahtlikult ära kasutanud on. Näiteks reklaamitakse sageli „ilma intressita“ laenu, kuid jäetakse mainimata märkimisväärne lepingutasu, mis on intressiga väga sarnane ja kujutab endast samuti tasu raha kasutamise eest. Võlgnevuse tekkimise korral tuleb aga ka lepingutasu pealt maksta viivitusintressi. Põhjendamatute, seejuures väga suurte sissenõudmiskulude ja kõrge viivise nõudmisega pannakse niigi makseraskustesse sattunud tarbija veelgi halvemasse majanduslikku olukorda ning tarbijast võlgniku õigused ei ole seejuures piisavalt kaitstud.
Reeglitest kinnipidamist kontrollitakse
Sama eelnõu pöörab tähelepanu ka järelevalvele, sest keegi peab reeglitest kinnipidamist kontrollima. Nii saab tarbijakaitseamet õiguse teha sissenõudmiskulude regulatsiooni rikkujale ettekirjutus, nõudes rikkumise lõpetamist ja edasistest rikkumistest hoidumist. Samuti on oluline teada, et krediidikulukuse ülempiiri või tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute ületamine on edaspidi väärteona karistatav.
Kiirlaenuturuga tegelevad ka teised ministeeriumid. Nii on näiteks rahandusministeerium välja töötanud eelnõu, mille kohaselt kehtestatakse tarbijakrediidi ettevõtjatele tegevusloa kohustus ning sätestatakse järelevalveks täpsemad tingimused. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil lasub aga ülesanne piirata tarbijakrediidi reklaami, seegi eelnõu on praegu valitsuses arutlusel.
Viimaks ometi on jõudnud lõpusirgele üle kümne aasta kestnud vaidlused selle üle, kas Eestis häirimatult tegutsevat kiirlaenuturgu reguleerida või mitte. Ometi kord hakkab siinse kiirlaenu-Eldorado aeg ümber saama.
ANDRES ANVELT, justiitsminister, SDE
