Kui kell tunni võrra tagasi pööratud, algab meil aeg, mil hommikuti on esialgu pisut valgem, õhtuhämarus jõuab aga kohale juba pärastlõunal. Veel nädalake, ja juba tuleb tööleminejal end täispimedas teele seada. Ja kui just lumi novembris lisavalgust ei too, ei saa madalate pilvede aegu varsti toas ka keskpäeval lambita läbi.
Pime aeg on hingedeaeg. Homme, hingedepäeval on kalmistud küünlasäras. Tulukesi on neis igavese rahu paikades tegelikult kogu sügise jooksul palju ja sageli näha. Elav tuli annab sooja, loob hubasust ja lohutab. Mitte ainult kalmuaedades, vaid ka kodudes.
Tänavune lehtede langemise aeg oli eriti kaotusterohke. Manalateele läks väga palju neid, kes kogu rahvale teada ja kallid, aga ka neid, kel mäletajaid, mälestajaid ja leinajaid vaid lähedaste ja sõprade seas. Siiajääjail tuleb aga eluga edasi minna, toeks helged mälestused.
“Mälestus on kõige suurem ja heledam lõke, mis inimene võib endas kanda, mis annab külmal pimedal ajal soojust ja valgust,” ütleb Mats Traat oma jutustuses “Türgi oad” ühe tegelase suu läbi.
Mõelgem sellele ja püüdkem hoida end helgete mälestuste lainel nii hingedepäeval kui läbi kogu külma ja pimeda aja.
