Isegi enamaga, kui arvestada juurde puuetega inimeste hooldajad, abistajad, lähisugulased, kellest erivajadustega inimeste elu otseselt sõltub. Töö-ja tervishoiuminister Urmas Kruuse nimetab seadustikku viimase kümne aasta suurimaks sotsiaal-poliitiliseks reformiks, mis pidavat tõstma ühe inimestegrupi elukvaliteeti. Esialgu maalitigi ideaalpilt, kuidas Euroopast tulev rahalaev muudab puuetega inimeste elu väga palju paremaks. Kui see oleks tõesti nii, ei oleks erivajadustega inimesed juba teist korda üleriigilisele meeleavaldusele kogunenud ning peaministrile ja riigikogu juhatusele 3500 allkirjaga kollektiivset pöördumist esitanud. Puudega inimeste sõnum on ühene – peatada vigane töövõimereform, mis sellisel kujul inimesi ei aita, vaid teeb nende elu veelgi raskemaks.
Meeletu raha, mis ei abista puuetega inimesi
Vahevalitsuse ministrid olid kevadel oma ametissesaamisest sellises eufoorias, et ei adutud, millisele koalitsioonileppele alla kirjutati, ega hoomatud töövõimeseaduste paketi ulatust ja olemust. Nüüd tahetakse töövõimereformi seadus ruttu vastu võtta vaatamata sellele, et sajad küsimused on õhus.
Esiteks, kuidas saab puudega inimestelt nõuda aktiivsusmeedet end töötukassas näitamas käia, kui vastavad teenused nende inimeste kodunt välja saamiseks puuduvad? Ja kuidas nad saaksid oma töökohale, kui puudub invatransport, isiklik abistaja, abivahend ja muud sotsiaalteenused? Liikumis- ja nägemispuudega inimesed ilma vastavate avalike teenusteta hakkama ei saa. Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt ütleb, et see on omavalitsuste küsimus. Kuid selleks tuleb anda piisavalt raha. Ennekõike peaks aga sotsiaalministeerium välja töötama vastavate abiteenuste standardid, et need oleksid kõikides omavalitsustes ühesugused. Need on tegemata ja ilma selleta erivajadustega inimesi kodunt välja ei too. Sotsiaalteenuste osa on sotsiaaldemokraadist ministri Küti vastutada, aga siiani oleme kuulnud vaid “hea tahte kokkuleppe” sõlmimisest, et tehku puuduolevaid asju järgmised valitsused.
Raha tuleb Euroopast tõesti palju, 360 miljonit eurot kuni aastani 2020. Sellest suur osa -180 miljonit läheb enam kui 500 ametniku- juhtumikorraldaja töötukassasse tööle võtmiseks (tahaks näha, paljud nendest on puudega inimesed) ja töövõime hindamiseks, toetusteks. Lisaks läheb mängu aastatega avalik-õiguslikku töötukassasse kogutud tööandjate ja töövõtjate raha. Seda raha hakatakse rahva käest küsimata kasutama hoopis teiseks otstarbeks. Peale Euroopa rahastuse lõppu aastat 2020 tuleb see raha Eestil endal leida. Kust see tuleb, ei tea keegi. Täna muid selgitusi pole, kui et töötav puudega inimene toob riigile maksu. Aga töökohti ju pole ja tööandjad pole ka piisavalt vaimustust üles näidanud.
Töötavad puudega inimesed ei hakka rehabilitatsiooniteenust saama
Rehabilitatsiooniteenus jaotatakse nüüd kaheks. Töövõimeliseks määratud inimene hakkab saama “tööalast rehabilitatsiooni”, mille vajaduse otsustab töötukassa juhtumikorraldaja ( summa on tilk merre – 17 miljonit) ja “sotsiaalseks rehabilitatsiooniks”, mida hakkavad saama lapsed, eakad ja töövõimetud. Nemad peavad aga abi otsima meditsiinisüsteemist, on eelnõus öeldud. Samas on need puuetega inimesed, kes hetkel töötavad, rehabilitatsioonist sisuliselt ilma jäetud.
Puuetega noortest, nende õpingutest ega ka 13 tuhandest omaste hooldajast ja nende kodunt välja toomisest pole üldse räägitud. Kutsehaigete probleeme pole puudutatud. Tööandjatega pole kokkuleppeid saavutatud.
Koguni kaks ministrit eri erakondadest on oma kabinettidega tööle pandud, aga tulemuseks on läbikukkumine.
Mitukümmend organisatsiooni üle Eesti nõuavad reformi peatamist. Seda aga Taavi Rõivas, kes sotsiaalministrina sama tööga ise hakkama ei saanud, sündida ei lase. Ääremaadel puudetoetuse kui ainsa sissetuleku toel virelevad inimesed on vaja välja selekteerida ja terveks tunnistada. Ilmselt ongi see üks reformi peamisi eesmärke. Reform on vaja vastu võtta, nagu ütles peamister ka puuetega inimestele, kes tulid Toompeale peaministrile pöördumist üle andma. Valitsust ei huvitagi puuetega inimeste hakkamasaamine. Seda näitas õige kujukamalt seegi, et Stenbocki majas pole erivajadustega inimeste jaoks ehitatud kaldteed. See näitab, et need inimesed pole sinna oodatud ja et valitsus ei ole kavatsenudki pöörduda näoga rahva poole, selle osa rahva poole, kes on meist kõige haigemad, kõige viletsamad, kõige vaesemad ja kindlasti ka kõige õnnetumad. Halastamatu sotsiaalne eksperiment 100 tuhande inimestega jätkub.
i
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu liige, sotsiaalkomisjon
