Läksin umbes kümme aastat tagasi (ilmselt 2003. või 2004. aastal, täpselt enam ei mäleta) omakülamehest sõbraga Peipsile kalale. Oli kevadine aeg, märts või aprill. Püüdsime kala, võtsime vahel ka külmarohtu. Ühel hetkel tundsin, et ei tunne end enam hästi, ja kukkusin kokku. Kahjuks ei tea, kas olin saanud infarkti või insuldi, aga juhtunust ei mäleta rohkem midagi. Sõber kiirustas kohe kaldale abi otsima ning leidis ühe mehe mootorsaaniga. See mees kiirustas minuni ning kutsus ka kiirabi. Ta viis mind kaldale, andis esmaabi ning ootas kiirabi saabumise ära. Seejärel ta lahkus. Mind viidi haiglasse ja järgmine asi, mida ma pärast kalalkäiku mäletan, on haigla hallid seinad.
Pärast õnnetust jäin töövõimetuks, kuid olen tänulik, et hing üldse sisse jäi. Ei mina ega mu sõber tea, kes oli see inimene, kes oli appi tulnud ning elu päästnud. Ka ei taibanud mu sõber kohe selle inimese nime või kontakti küsida kiirabist ning hiljem läks see meelest.
Nüüdseks juba kümme aastat olen tihti juhtunule mõelnud ning ainus asi, mida ma teha tahan, on see mees üles leida, kes mulle tol päeval appi tuli, järvelt kaldale tõi ja elu päästis. Tahan suruda selle mehe kätt ja tänada oma elu päästmise eest. Kui keegi tunneb nüüd end selles loos ära või teab kedagi, kes on rääkinud, et just tema oli see inimene, kes kümme aastat tagasi tõi järvelt ära ühe kokku kukkunud mehe, palun andke endast ajalehe toimetusse teada ning meid viiakse kokku.
Feliksi loo pani kirja ja saatis toimetusse Mart Siilivask
i
FELIKS KINDSIGO
