Kui paar aastakümmet tagasi olid eestlaste reisid enamasti läänesuunalised, siis nüüd hakatakse üha rohkem huvituma sellest, kuidas elavad need, kellega me kunagi pool sajandit — tõsi, mitte vabatahtlikult — ühte liitu kuulusime. Jõgeva- ja Tartumaa põllumeeste esindus käis näiteks septembri lõpus ja oktoobri alguses õppereisil Gruusias.
PRIA koolitusmeetmest saadud projektiraha toel teoks saanud reisil osales 29 inimest, neist 17 Jõgevamaalt. Meilt tegid reisi kaasa põhiliselt Jõgevamaa Põllumeeste Liidu liikmed. Reisi korraldusliku poole eest kandsid hoolt projektijuht Liia Lust ja Tartu maamajanduse nõuandekeskuse konsulent Nelly Oinus.
Liia Lusti sõnul polnud Gruusia-reisi sugugi lihtne ette valmistada. Turismifirmade abi kasutada ei tahetud, sest siis oleks programm ilmselt vaid veinikeldrite külastustest koosnenud. Põllumehed tahtsid aga näha ka muud laadi ettevõtteid. Gruusia põllumajandusministeeriumi välissuhete osakonda saadetud kiri sooviga vajalikke kontakte leida jäi paraku vastuseta. Asjad hakkasid liikuma pärast kevadist Tartu maamessi, kus viibis Misso valla Nopri talu peremehe Tiit Niilo külalistena ka seltskond Gruusia põllumehi. Sellest grupist leiti inimesed, kes olid nõus sealtpoolt reisi ette valmistama ning 28. septembril lendasidki meie põllumehed Riia kaudu Tbilisi.
Esimene Gruusia-päev veedeti pealinnas ning oldi külaliseks Gruusia põllumajandusministeeriumis ja Eesti saatkonnas. Ülejäänud kuuel päeval sõideti ringi Tbilisi lähemas ja kaugemas ümbruses, külastades paari veinimaja ja seitset muud laadi ettevõtet: veisefarmi, piima- või juustutööstust ning aretuskeskust Caucasus Genetics, mida võib võrrelda meie tõuaretusühistutega.
“Gruusias ringi sõites võisime tõdeda, et meil endil on elu võrreldes nendega päris hästi läinud,” ütles ASi Pajusi ABF juhataja Lembit Paal. “Grusiinidel on igatahes põllumajanduses pikk maa sammuda, et meile järele jõuda. Iseasi, kas nad üldse meie moodi suurmajandite teed lähevad. Praegu on sealsetes taludes enamasti väikesed karjad ning lüpstakse neid tihtipeale käsitsi. Mõnel pool on kasutusel ka kannulüps. Lüpsiplatsi nägime ainult ühe lätlaste asutatud firma farmis.”
“Hügieeninõuete täitmisega on asjad ka nii, nagu on. Meie jutt, et lüpsimasinat tuleb iga kasutamise järel pesta, tundus mõnel pool uudisasi olevat,” lisas Liia Lust.
Piimatöötlemisettevõtted, mida jõgeva- ja tartumaalastele näidati, olid enamasti väliskapitali abil rajatud. Riigi suurim piimatööstus Sante, mis toodab hapukoort, kodujuustu, klassikalisi gruusia piimatooteid ning kaks viimast aastat ka juustu, kuulub näiteks osaliselt USA omanikele.
Piimapõud kummitab
Üht Austria kapitali osalusega juustutööstust külastades imestasid aga meie inimesed, et kus on siis töölised ja toodang. Lõpuks selgus, et ettevõte on müüki pandud, sest normaalseks tootmiseks ei jätku piirkonnas sobiva kvaliteediga piima.
Piimapõud kummitab ka teisi Gruusia piimatööstusi ja seda eriti talvel. Meil siin kipub jälle piima, eriti praegu, mil Venemaa toidukaupade importi piirab, üle jääma.
“Arutasime isekeskis, kas oleks kuidagi võimalik meilt toorpiima Gruusiasse toimetada, näiteks lennukiga, aga jõudsime järeldusele, et see ettevõtmine on kulukuse tõttu täiesti utoopiline,” ütles Jõgevamaa Põllumeeste Liidu tegevjuht Raul Soodla. “Küll aga tasuks mõelda piimatoodete, näiteks juustu ja piimapulbri Gruusiasse müümisele.”
Asjaolu, et piimatoodang talvel olulisel määral langeb, viitab karjaaretustöö mahajäämusele. Aretuskeskuses Caucasus Genetics nägid meie inimesed küll, et seal pingutatakse: tuuakse välismaalt sisse nii spermat kui ka elusloomi, ent aretus on pikaajaline protsess ja nähtavate tulemusteni jõudmine võtab aega.
“Loodan, et lõunamaalastel jätkub kannatust aretusrindel edasi võidelda ning tulemusteni jõuda,” ütles Raul Soodla.
Lembit Paal tõi Gruusia põllumajanduse ühe olulise probleemina välja maaga seotud segased omandisuhted.
“Meil viidi 1919. aastal läbi maareform ja kõigile maatükkidele tekkisid kindlad omanikud. Eesti taasiseseisvudes anti maa kunagistele omanikele ja nende järeltulijatele tagasi. Gruusias on aga palju maid, mille kohta polegi täpselt teada, kelle omad need on. Nüüdseks on osa põllumaid ka välismaalastele, sealhulgas India kodanikele müüdud,” ütles Lembit Paal.
Liia Lust tõi ühe tõsise probleemina välja ka põllumajandusstatistika kehva olukorra.
“Ministeeriumi inimestega kohtumas käies ei õnnestunudki meil näiteks välja selgitada, milline on Gruusias keskmine piimatoodang lehma kohta,” sõnas Liia Lust.
Lembit Paal pakkus aga, et Eesti põllumehed võiksid omalt poolt Gruusia kolleegidele appi tulla sel moel, et võtaksid sealseid noori tegijaid enda juurde praktikale — nii nagu Saksamaa ja teiste riikide põllumehed 1990. aastatel meie inimesi enda juurde õppima võtsid.
On ka edulugusid
Ehkki Gruusia põllumajanduses probleeme jagub, leidub seal ka edulugusid. Näiteks külastasid Jõgeva- ja Tartumaa põllumehed endist tbilisilannat, kes varem kreeklastega asustatud, ent nüüd suhteliselt tühjaks jäänud Santa külas edukalt 250-pealist piimakarja peab ja juustu toodab.
Liia Lusti sõnul oli meie reisiseltskonnal hea meel, et neil õnnestus tavalistelt turismimarsruutidelt kõrvale hoides n-ö tõelist Gruusiat näha. Kvemo-Kedis oli meie põllumeestel võimalus end viinamarjasaagi koristamisel proovile panna, alustada veinitegu ning osaleda kohalike traditsioonide järgi korraldatud lõikuspeol. Peolaua jaoks oli tapetud lammas. Peale šašlõki pakuti rupskeid, hinkaleid (need on gruusiapärased pelmeenid), lihahautist ja muud.
“Kogesime lõikuspeol ja igal pool mujal suisa üle ääre ajavat külalislahkust,” tõdes Liia Lust.
Tema sõnul suhtutakse Gruusias eestlastesse igapidi hästi, Gruusia endisse presidenti Mihheil Saakašvilisse ja tema tegudesse aga nii ja naa. Õigupoolest temast kas ei taheta või ei juleta eriti rääkida.
“Meie kogesime mitmel korral, et Saakašvilini jõudes lõpetati teemaarendus lihtsalt ära. Ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia teemat on parem mitte puudutada. 2008. aasta sõda on kui lahtine haav grusiinide hinges. Nad on uhke rahvas, nad ei unusta ega andesta, ent nad saavad ka aru, et suure naabriga tuleb antud olukorras mõistlikult käituda,” ütles Liia Lust.
Saakašvili oli Gruusias mitme reformi käivitaja. Üks neist — politseireform — andis igatahes suurepärase tulemuse. Nii Lembit Paal kui ka Raul Soodla kinnitasid, et Gruusia on tänu sellele väga turvaline maa: seal võib vabalt rahakoti lukustamata autosse jätta ja keegi ei lähe seda puutuma. Huvitav on seegi, et kohaliku viinamarjapuskari ehk tšatša ajamiseks mõeldud aparaadid on üleval igas peres ja tööta need ei seisa, aga purjus inimesi pole kusagil näha.
“Grusiinid soovivad väga Euroopa Liidu liikmeks saada. Hoiatasime neid, et liitu astudes tuleb neil tšatšaaparaadid minema visata, sest kodust alkoholitootmist euroseadused ei luba. Grusiinid ütlesid aga, et tšatša kodus tootmise traditsioon on nii tugevasti juurdunud, et seda pole võimalik hävitada,” ütles Liia Lust.
Raul Soodla, Jõgevamaa Põllumeeste Liidu tegevjuht:
Arutasime isekeskis, kas oleks kuidagi võimalik meilt toorpiima Gruusiasse toimetada, aga jõudsime järeldusele, et see ettevõtmine on kulukuse tõttu täiesti utoopiline. Küll aga tasuks mõelda juustu ja piimapulbri Gruusiasse müümisele.
RIINA MÄGI
