Käisime Loopre-Lepiku talus reht peksmas

26. septembril võttis meie 5. klass osa Loopre-Lepiku talu rehepeksupäevast.

Kui klassijuhataja sellest rääkis, tundus mõte olevat huvitav. Ajalooõpetaja oli nõus, et me võimegi rehepeksu teemat talukeskkonnas õppida. Nii sõitiski meie klass ühes klassijuhataja ja majandusjuhatajaga uue koolibussiga kohale.

Kohapeal juba tegutseti. Põllumehed olid tõsised ja tähtsad ja kindlasti väga teadlikud toimuvast. Üllatas, et peale meie oli platsil palju lapsi, ka lasteaiaealisi. Keegi teadis rääkida, et lapsi oli kohal üle 300.

Et meil oli ajalootund, siis asusime kohe kuulama-vaatama, mida meile näidati. Vilja lõigati sirpidega. Perenaine sidus vihud, mis viidi rehetuppa kuivama. Selleks pandi küdema suur reheahi. Meie teadsime, et kui juba reheahi kuum oli, küllap sinna siis ka leivad sisse pandi. Seejärel viidi kuivanud vili õue ja algas rehepeksmine kootidega. Viljaterad tuli peadest välja peksta. Saime aru, et see oli raske ülesanne ja võttis palju aega. Saime ka ise seda tööd proovida. Kerge see ei olnud.

Nägime ka, kuidas katuseõlgi saadakse ja sedagi tegevust proovisime, sest keegi meie hulgast teadis õlgkatustest. Et pidasime kootidega tööd üle mõistuse käivaks, siis esimene  n-ö kergendust pakkuv kombaini eelkäija oli Sampo rehepeksumasin.

Edasi jälgisime traktoreid, mis kõik viljapeksumasinat rihmade abil käivitasid: Deering, Fordson… Ja ega kõik ei läinudki käima, sest ilm oli üsna niiske ja tuuline. Veel vaatasime  käsitöönäitust ja jälgisime, kuidas käsitsi võid tehakse.

Kehakinnituseks pakuti kõigile tasuta mulgiputru ja sealiha, jogurtit ja kohukest. Veel oli võimalik batuudil end soojaks hüpata, mida me ka tegime. Meile kõigile pakkus huvi ratsutamine. Ehkki hobuseid oli vaid kaks ja järjekord pikk, saime oma tahtmise.

Kindlasti vääris tähelepanu päeva juhtinud Alevipoeg. Ta oli riides nagu Kalevipoeg. Meie arvasime, et Alevipoeg on ta sellepärast, et ta Jõgeva alevikus elab. Meie tundsime ära, et Alevipoeg on Vahur Kukk, ja tema tundis vist meid ka, sest ta tegeles meiega palju ja oli maru sõbralik.

See oli meie klassi esimene ettevõtmine väljaspool kooli. Tore oli olla tööinimeste keskel ja nende tegemisi jälgida. Kuulsime ka, et ettevõtmise hing oli põllumandusjuht Lembit Paal.

Oleme tänulikud, et meilgi õnnestus sel päeval kesk tööelu viibida.

RANEL KASE, Laiuse põhikooli 5. klassist

blog comments powered by Disqus