Ärkamisaja tegelane Andres Erlemann, üks Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaid, töötas köstrina. Kord kirikupühal tahtis ka tema rahvale jumalasõna kuulutada. Tõusis tegelikult pastori jaoks puu otsa tehtud kuuseokstest kantslisse ja pidas sealt kõne maha. Räägitut kinnitas ta korduvalt hüüatusega: „Seda ütle teile mina esi, köster Andres Ärleman!” Hoogu sattudes põrutas ta rusikaga nii kõvasti vastu kantsli äärt, et see laiali vajus. Köster kukkus puu otsast alla ja rahvas sai pikaks ajaks kasutusele jäänud lööklause.
*Keeleteadlane Valdek Pall oli Keele ja Kirjanduse Instituudi vaimukaim humorist. Instituuti külastas kord Mordva ülikooli rahvaluulekateedri juhataja, kellele räägiti pikalt-laialt Kalevipojast. Külaline küsis, kes see teil on. Enne kui keegi vastata jõudis, torkas naljamees: „Üks meie filosoof.” Mordvalast huvitas, kas Eestis on palju filosoofe. Jälle vastas Valdek kähku ja pühalikult: „Ei ole palju, ainult neli: Luige Laos, Suve Jaan, Kalevipoeg ja Gustav Naan.”
*1960. aastatel algatas Valdo Pant raadios „RAMETO” viktoriinide sarja. Kohe esimesel viktoriinil sain tarkuse auhinna. Kui läksin Raadiomajja auhinna järele, ulatas Pant mulle karbi Põltsamaa veinidega. Ütlesin muiates, et kui mul ongi natuke teadmisi kogunenud, siis võtab taoline auhind neist viimase tera ära. Mees punastas ja vastas, et mu vastused olid kõige põhjalikumad, kuid loos mulle auhinda ei toonud. Siis mõtles ta välja tarkuse auhinna, kuid kodus tal parasjagu muud ei olnud. Lubas, et kui mu vastused on edaspidi samal tasemel, kindlustab ta juba korralikud auhinnad. Oma sõna Pant ka pidas.
*Sellest juhtumist rääkis sõber, kes töötas Endel Lippmaa alluvuses aastakümneid. Akadeemik istus instituudis koosolekul. Korraga kutsuti ta telefonile. Räägiti miilitsast ja küsiti, kus ta kuub on. „Loomulikult töötoas toolileenil.” Miilits soovitas: „Minge, võtke sealt.” Natukese aja pärast tuli Lippmaa tagasi ja ütles, et kuube tõepoolest pole. Seejärel kutsuti ta miilitsasse pintsaku järele. Mis siis juhtus? Akadeemik unustas koosolekule kiirustades toa ukse lukku keerata ja sinna pääses majades ringi kolav varas. Tühjendas taskud, ajas kuue selga ning kõndis minema. Sakala tänava söökla ees hakkas ta pintsakut müütama. Vargapoisi õnnetuseks märkas vanem mees, kellele kuube pakuti, rinnataskust paistvat nimekaardi taolist pabeririba. Tõmbas selle välja ning luges sellelt kuulsa teadlase nime. Küsis siis: „Kas akadeemikul on rahad nii läbi, et peab juba oma kuue 10 rubla eest ära andma?” Seejärel peeti varas kinni ja kutsuti kohale miilitsad.
*Kui naisega Sotśis suvitasime, kuulsime eestlasest majaperemehelt, kes meile toa üüris, humoorika loo esimesest kosmonaudist Juri Gagarinist. Suurmees austas oma külaskäiguga üht abielunaisest kaunitari, kui ootamatult koju saabunud mees hakkas uksele taguma. Et kosmonautide tsunfti ja ka daami au päästa, tuli tal teise korruse aknast alla lillepeenrale hüpata. Siiski sai juhtunu sealkandis teatavaks ja rahvas hakkas seda hüpet Gagarini teiseks kosmoselennuks hüüdma.
*Vene ajal müüdi linnapoodides kooritud kaerateri, mille kilohind oli vaid 14 kopikat. Viisime neid igal reedel 30 kg ämma kanadele, sest maapoes neid polnud. Ladusin kord jälle kümmekond pakki kaerateri kärusse ja seisin kassasappa. Kohe küsis üks noorepoolne naisterahvas, kas need on ka head. Enne kui vastata jõudsin, vastas meie lähedal Mustamäel elanud filmimees Kaljo Kiisk tema selja tagant: „Need on väga kasulikud, tõstavad meestel potentsi.” Küsija lippas müügisaali tagasi ja naasis õige mitme terapakiga. Hakkasin pärast õues filmiguru noomima, et naine saab kindlasti kodus riielda. Kiisk naeris: „Midagi ei saa. Mees sööb kaera ära nagu kukupai. Küllap on talle seda vaja.”
*Sõitsin rongiga Kiltsist Tallinna. Vaevalt sain istet võtta, kui vastasistuv noormees tõusis ja ennast tutvustas: „Tulevane maailmakuulus helilooja Erki Sven Tüür. Tagantjärele on tore tõdeda, et noormehest saigi rahvusvahelise nimega helilooja. Ta oli selle juba noorena eesmärgiks seadnud.
*Stalini surma puhul telliti setu lauluimält Anne Vabarnalt leinalaul. Algselt olid selle kaks esimest rida järgmised: „Armas Stalin om är kuulnu, kallis Stalin om är kärvänü.” Enne trükkiminekut tuli seda laulu siiski kohendada.
*Kaua tuli sabas oodata lasteentsüklopeedia „ENEKE” kättesaamist. Läksime sõpradega juba eelmise päeva pärastlõunal sappa ja seisime öö läbi. Laulsime kitarri saatel lorilaule ja käisime Nõmme jaama taga Vello pool tulist grokki joomas ja vaheldumisi magamas. Veetsime väga toreda märtsiöö. Seepärast ütlesin kell 11 entsüklopeediaga poest väljudes: „Küll on kahju, et nii vahvaid üritusi nii harva korraldatakse.” Alles siis, kui ümberolijad naerma hakkasid, mõistsin, et nad arvasid mind nalja teinud olevat.
*Ivan Käbin pani kultuuriministriks täiesti harimatu Venemaa eestlase Ansbergi. Too korraldas Kitzbergi juubeli tähistamiseks „Estonias” piduliku aktuse. Kui üritus lõpule jõudis, astus lavale kultuuriminister ja küsis, kas seltsimees Kitsenbergil on aktuse korraldajatele pretensioone. Kõik olid vapustatud, sest kirjanik suri juba 30 aastat tagasi. Ansberg ei mõistnud, miks saal nii vaikseks jäi, ja ergutas: „Julgemini, seltsimees Kitsenberg. Nüüd pole enam kodanlik aeg, mil pidite vaikima.” Sellest peale kutsus rahvas ministrit Ansenbergiks.
LEMBIT AADER
