Sügisese looduse värvid, metsa lõhnad ja vaikus, toredad klassikaaslased, meie emad-isad, klassijuhataja, onu Tiit, 2. klassi Amanda, 3-aastane Johannes Aleksander ja loodusemees Vahur Sepp – see oli seltskond, kellega koos laupäeval, 4. oktoobril looduse olemust, tähendust ja rikkusi tundma õppisime ja nautisime.
Kääpal, Kalevipoja muuseumi juures andis looduskoolitaja Vahur õpilastele ülesande uurida välja, missuguseid puid ja põõsaid nad kümne meetri raadiuses tunnevad. Emad-isad olid n-ö spikriks kaasas, kellelt vajadusel küsida sai. Hästi tundsime tamme, kaske, vahtrat, mändi, kuuske. Veidi probleemne oli sarapuu, pihlaka ja toominga tundmine, sest lehti on puudel juba vähe ja needki koltunud. Üllatuspuuks oli paakspuu, mida vist meist keegi ära ei tundnud. Saime teada, et paakspuu koor on hea kõhule, aga seda ainult kuivatatult. Ja meie üllatuseks selgus, et paakspuu on käesoleva aasta puu, nii et esimene vajalik teadmine oligi kohe käes.
Et eelsoojendus oli tehtud, hakkasime metsavaikuses edasi liikuma. Meeldejäävad on hetked, mil loodushääli kuulasime ja linde nende häälitsuste põhjal ära arvasime. Liikusime edasi, aga iga natukese aja järel oli retkejuhil Vahuril meile midagi näidata: kas oli keegi kuskil maganud, oli tegemist kellegi jäljega või kellegi kõneka ekskremendiga või hoopis kopra tegevuse tulemiga.
Veendusime, kuidas metsarahvas omavahel suhtleb ja metsas olijatest teistele märku annab, et nad teaksid end võimaliku ohu eest hoida. Muidugi oli niisugusel loomade kommunikatsioonil ka mõte, sest samal laupäeval oli esimene põdrajahi päev ja ettevaatus oli igati asjakohane.
Saime teada, kuidas rähni metsas välja meelitada, kui teda näha tahta. Tuleb tugevamat sorti oksaga kuivanud puu juurde minna, viis minutit täiesti vaikselt oodata ja siis koputada sama rütmi, mida enne rähn nokaga tagus. Kui läheb õnneks, koputab rähn vastu, ja nii saabki teada, kus lind asub.
Nägime soolapuud, mis oli soola täiesti täis. Saime teada, et soola jätkub umbes kümneks aastaks. See puu on loomade jaoks, et nad talvel, kui teedele soola raputatakse, seda sinna maitsma ei läheks ja raskeid õnnetusi ei põhjustaks. Meie klassi Ranel maitses soolapuu soola. Kui ta teada sai, et loomad on seda limpsinud ja ta keelel kellegi karvagi tundis, oli noormehe tunne eriti võimas…
See loodusretk tegi meid väga rahulikuks ja hoolivaks. Tõdesime, et me ei ole maailmas üksi ja kõige tähtsamad. Oleme õnnelikud, et kohtusime oma ala professionaali, targa loodusesõbraga, kes on ka jahimees. Sedagi saime teada, kui suured loodusearmastajad jahimehed tegelikult on.
Grillisime ja sõime-jõime ning suhtlesime omavahel. Kodust ja koolist kaugemal oli seda eriliselt lahe teha, kõik kaaslased tundusid olevat märksa põnevamad kui igal tavalisel päeval.
Päeva lõpetasime viktoriiniga, kus tuli ära tunda kaheteistkümne looma nahk. Ja iga looma kohta kuulsime talle iseloomulikku lugu ja tarkust, kuidas temaga käituda, kui metsateel juhuslikult kohtutakse. Üks sai selgeks – hirmu ei tohi tunda, muidu loom tunnetab, et oled saak. Inimelus on samuti: kui tunned hirmu, siis on tuntud tõsiasi, et nagunii midagi suurt ei saavuta.
Looduses saime kõik iseendale ja kaasmatkajatele lähemale ning veendusime, et hoida saab seda, mida hästi tuntakse.
ANNALIISA VÄLJAOTS Laiuse põhikooli 5. klassist
