(Järg 6. septembril ilmunud osale)
Mats Mõtslane on kirjutanud ka ühe kriminaalromaani. Selle pealkiri on “Saladuslik surm” ning see ilmus 1931. aastal Pärnu kirjastuse Kultuur väljaandel. Romaan algab sellega, et pargist leitakse tuntud mehe Artur Tugetami kuulihaavadega laip. Juhtumit hakkab uurima kriminalist Valter Annus. Esialgu jääb arusaamatuks, kas Tugetam on sooritanud enesetapu või ta mõrvati. Kahtlusaluseid on palju, kuid tõde ei selgugi. Lõpuks leiab Annus loole siiski lahenduse: tapjaks osutub ärimehe lihane tütar, kelle mees aastaid tagasi hülgas ja kelle olemasolugi unustas. Suurest meeleliigutusest abiellub uurija mõrtsukaga.
Paul Ambur kirjutab retsensioonis: “Mõtslase esitusviisis on palju maamehelikku lihtsust, otsekohesust, mis ei tule kasuks kriminaaljutustusele. Sellisena nagu mõeldud, on ta omal kohal.” Bernhard Linde kirjutab aga Kajas järgmist: “Meil on mõnigi katsetanud üles soendada eesti kriminaaljuttu, mis näiteks Ed. Vilde loomingu esimesel kümnel aastal oli päris loetav. Selliste katsete hulka kuulub ka kõnealune teos. M. Mõtslaselt on see vist küll esimene sellesarnane katse ja sellisena pole ta kaugeltki ebaõnnestunud.”
Mõtslase viimaseks kirjandusteoseks jäi kaheosaline romaan “Kevadised vood. Jooni ja märkmeid ühe talu ja selle elanike saatusest” (I osa 1931, II osa 1933), milles ta võtab vaatluse alla suurtalu oma probleemidega. Seda võib nimetada ka perekonnaromaaniks, sest autor jälgib ühe perekonna kahe sugupõlve käekäiku. Eelkõige tahab autor siiski näidata talu olulisust ühiskonna arenguloos. Talu on igikestvuse sümbol, seda pärandatakse põlvest põlve. Inimene ei ole talu peremees, vaid talu ori ning üksnes jäägitu pühendumise puhul annab talu oodatud tulu.
Romaani esimese osa sündmustik algab 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil Lavala külas vähirohke Punaba jõe kaldal asuvas jõukas ja suures Toomari talus sureb poja sünnitamisel perenaine Tiina. Pojast, kelle nimeks pannakse Heino, saab hiljem romaani peategelane, esialgu on aga selle keskmes tema isa, Toomari peremees Mikk.
Mikk on konservatiivsete tõekspidamiste ja omapäraste harjumustega mees, kes armastab hobuseid, head seltskonda, vaipadeta tube ja Toomari talu. Tema taluarmastus on küll omamoodi, sest põllutööd tal suurt ei edene ja oma esimese naise 16-aastasi poegi Eedit ja Juliust ta tööle ei pane, vaid laseb neil omapäi toimetada, nõudes vaid seda, et nad linnakoolis edasi jõuaksid. Oma noorest naisest Tiinast Mikk suurt ei hoolinud, sest too oli pärit vaesest, kuigi intelligentsest Nirkide suguvõsast. Sestap pole ime, et Mikk tema surma üle kaua ei kurvasta. Peied ja varrud peetakse koos ja elu läheb edasi.
Kirju sündmustik
Heinot hakkab talus kasvatama nimetu “tädi”, kes teeb seda kadakasaksliku “retsepti” järgi. Heinot hakatakse pidama imelapseks, ent ta saab gümnaasiumi astumise eel juhusliku ja ebasobiva ettevalmistuse ning seetõttu lõpevad tema õpingud kihelkonnakooliga. Heino kasvab töökaks ja enesessesulgunuks, samas vaid imetluse ja kiitusega harjunud nooreks meheks.
Peremees Miku suure joone ja üle võimete elamise tagajärjel satub talu majandusliku languse lävele. Sealtpeale läheb sündmustik väga kirjuks. Mikk abiellub kolmandatki korda, seekord pillamishimulise lesestunud kaupmeheprouaga. Revolutsiooniaastatel satub Toomarile ka Venemaal mõisavalitsejana tegutseva Eedi (Heino poolvenna) abikaasa Karin, kes asub jagama armuöid juba täismeheikka jõudnud Heinoga. Kui algab Vabadussõda, läheb Heino ausa ja isamaalise eestlasena rindele. Sõjast naastes leiab ta rakendust põllutöödel ning talu eest hoolitsemises.
Heino teine poolvend Julius on sõja käigus kena raha kogunud ning isa Mikk otsustab rajada koos kahe kasupojaga Toomarile suurejoonelise veski, mille ehituseks võetakse miljon pangalaenu. Kevadised Punaba jõe vood purustavad aga halvasti ehitatud tammi. Isa saab närvivapustusest halvatuse, vanemad vennad võtavad talult veel, mis võtta annab, et mujalt kergemat teenistust otsima minna, ning talu kõigi murede ja võlgadega jääb Heinole.
Romaanis “Kevadised vood” tahab autor kuulutada lugejale olulist tõde: ärge unustage oma juuri, seda, kust te pärinete, ärge arvake, et mujal on parem kui oma kodutalus. Selle idee kandjaks on Heino. Kevadised vood on küll purustanud veskitammi, kevadised tuuled kandnud kodunt välja perepojad, kuid kevad inimese südames annab talle jõudu vastu pidada ja oma unistusi täide viia.
Ihkab võlgadest vabaks
Loomingus kirjutab Ants Oras: “Jutt saab siin-sääl elavama hoo, olgugi, et tüübid ei ole individualiseerit ja kuigi klišeelikkust on väga ohtrasti. Tundub, et kriitikud on harjunud sellega, et Mats Mõtslase loomingust ei ole leida midagi kunstiväärtuslikku. Kiirats on veenvalt kirjutanud Heino kujunemisest, poisi lapsepõlvemälestustest, aukartusest isa ees, meeldidatahtmisest ja kooliteest. Heino inimeseks kujunemise kirjeldamine ja tema sisemaailma omapära on autoril igati õnnestunud.”
Romaani “Kevadised vood” II osa ilmus 1933. Selleks ajaks olid taluolud Eesti Vabariigis muutunud: suurtalude õitseaeg oli möödas ja tooni andsid keskmise suurusega kindla spetsialiseerumisega talud. Enam ei uhkeldatud laia eluviisiga, vaid parandati oma maid, tõsteti karja tootlikkust, tegeldi sordi- ja tõuaretusega. 1930. aastate alguses jäi eesti proosaloomingus maa-aineliste teoste hulkki väiksemaks, sest sel teemal puudus uudne aines.
Sündmused, mida Mõtslane “Kevadiste voogude” teises osas kirjeldab, on siiski aset leidnud ilmumisajast umbes kümme aastat varem. Teine osa algab hoolsa töötegemisega Toomaril. Isa Mikk on endiselt halvatud, tema kasupojad ja minia ning abikaasagi on linna pagenud, nooruse optimismist tulvil Heino müttab aga talus täisperemehena ja ainsa võlgadetasujana. Võlad on aga suured ning Heino on poolvendadele Eedile ja Juliusele ka nende pärimisosa eest vekslid välja andnud. Et Heino ise kõigi probleemide lahendamisega toime ei tule, palub ta abi oma ema vennalt Tõnis Nirgilt, kes on kokkuhoidlik ja nupukas majandusmees.
Mõtslane jutustab Tõnis Nirgi suu läbi iseseisvusaja algusest, jõukusest ja pillamismeeleoludest, prassingutest ja pidustustest, mil raha mõtlematul viisil tuulde pilluti.
Ristiisa Tõnis soovitab Heinol kiiresti veskitammi parandada ja möldriameti selgeks õppida. Heino võtab nõu kuulda. Nii askeldabki Heino päeval talutöödel, öösel toimetab aga veskis. Tema kohta öeldakse: sellest saab asja, ta pole nii, nagu teised Toomari omad.
Kui Heino esimest korda pärisperemehena linna panka võlaprotsente tasuma sõidab, saab ta teada, et poolvennad plaanivad suure valgusküllase põllutööriistade ja autode kaupluse avamist. Mees tunneb, et Toomari enesele võitmiseks peab talu olema võlgadest vaba. Kõik Toomari võlad on veski pärast tehtud, see aga suurt tulu enam ei anna. Seepärast unistab Heino kaheksakümnepealisest piimakarjast, kasutab loomade toidulisandina jõusööta, ostab kunstväetist põldudele, ostab linaseemne, et võimalikult palju lina külvata, jne.
(Järgneb)
TIINA MIHHAILOV, Siimusti raamatukogu juhataja
