Oleme juba jõudnud harjuda meeldiva faktiga, et Eesti kooliõpilased kuuluvad teadmiste poolest maailma paremiku hulka. Mõistagi pole see juhtunud üleöö ega iseenesest.
Edetabeleid koostatakse nii Eestis kui kogu maailmas palju. Alles hiljaaegu avaldati iga-aastane riigieksamitulemuste edetabel, kus seatakse ritta Eesti gümnaasiumid. Ilmuvad PISA-testi edetabelid, kust saab aimu, kuidas paistab Eesti kool silma rahvusvahelises konkurentsis. Teame, et need näitajad on rõõmustavad.
Sel sügisel saime teada, et Tartu ülikool on tõusnud maailma ühes suuremas ülikoolide pingereas läbi aegade kõrgeimale kohale, olles 379.
Oleme kahe aastakümnega üles ehitanud maailma tippklassi koolisüsteemi. Loomulikult pole see saavutatud tubli tööta. Eesti hariduse edu aluseks on õpetaja, tema pühendumus oma tööle ning oskus panna lapsed ainest huvituma, kaasa mõtlema, ise avastama ja tegutsema.
Maailm aga ei jää hetkekski paigale. Areng ei peatu ning konkurentsis püsimiseks tuleb pidevalt pingutada, anda endast parim. Teisiti pole see ka hariduses. Tänane hea seis võib üksikute valeotsuste või otsustamata jätmiste tulemusel laguneda ning uus ülesehitamine on palju raskem.
Õppida pole kunagi liiga hilja ja tark inimene suudab leida ja tunnistada ka oma nõrku külgi. Nõnda peab ka meil jätkuma tarkust rääkida oma haridussüsteemi puudustest. Mitte selleks, et kellegi peale näpuga näidata, kedagi süüdistada, vaid et see paremaks muuta, et meie kool oleks tugev ka aastate pärast. See on pidev vundamendi tugevdamine järgnevate põlvede jaoks.
Kuigi maailm muutub ja õppemeetodid muutuvad ühes sellega, jääb midagi siiski ka konstantseks. See on õpetaja – kooli süda.
i
AIVAR KOKK, riigikogu liige, IRL
