Et meie maakonna elanike arv kahaneb pea tuhande inimese võrra aastas, on teada tõsiasi. Väga paljud meie hulgast võtavad seda kui loomulikku protsessi, et nii peabki olema. Kas ikka peab?
Meie juhid käivad siia mujalt. Sedagi võtame loomuliku osana elust. Kus meie oma inimesed on? Kes kus, kuid väga paljud võimekad on lihtsalt lahkuma sunnitud. Kes on läinud erakondliku tapluse tõttu, kelle on lahkuma sundinud suurettevõtete kohalikevaenulik personalipoliitika. Mõnel on veel säilinud maakodu Jõgevamaal, kuhu ta vahel ka nädalavahetuseks sõita jõuab. Osa inimesi on õnneks veel pidama jäänud Tallinnas ja Harjumaal, väga palju aga on Eestist lahkunud. Küll Soome, Rootsi ja Norrasse, aga ka Saksamaale, Suurbritanniasse ja kaugemalegi.
Kas nad tulevad kunagi veel tagasi? Vaevalt, kui me oma elu korraldamist sama ajuvabalt jätkame, nagu seda seni suuremalt jaolt tehtud on.
