Mulgimaal sündinud, kuid peaaegu kogu elu Jõgeval elanud 34-aastane Kristian Vaarpuu osaleb silmatorkavalt aktiivselt kodulinna elus. Kaitseliidu noorteinstruktorina kannab ta hoolt selle eest, et siinsed noored kasvaksid eestimeelsetena. Möödunud aasta sügisest saab ta linnavolikogu liikmena sõna sekka öelda ka kogu linna puudutavates küsimustes.
</p>
Alates 2007. aastast Kaitseliidu Jõgeva malevas noorteinstruktorina töötav Kristian Vaarpuu on olnud vabatahtliku kaitseorganisatsiooniga seotud peaaegu kogu oma teadliku elu. “Kõigepealt olin noorkotkas,” meenutas Vaarpuu, keda kutsus organisatsiooni Kaitseliidu kohaliku maleva kauaaegne pealik Ants Nurk. “1992. aastast kuni keskkoolini tegelesin sellega väga aktiivselt, olin ka Jõgeva Noorte Kotkaste rühma juht.” Side Noorte Kotkastega on Vaarpuul säilinud tänaseni, praegu on ta rühma vabatahtlik juhendaja.
Noorte aktiivsus on kasvanud
Kaitseliiduga liitus Kristian Vaarpuu 2003. aastal. “Olin selleks ajaks juba palju maailmas ringi liikunud ning aru saanud, et väga oluline on kohapeal ka ise riigikaitsesse panustada. Põhimõtteliselt peaks riigikaitses osalemine olema iga mehe tahe. Näiteks Šveitsis, kus riik pole oma ajaloo jooksul üheski tõsises sõjas osalenud, antakse igale armees käinud mehele relv koju. Maailmas kogetu mõjutas mind ning ma hakkasin aktiivseks kaitseliitlaseks. 2006. aastal tulin tööle valverühma ning järgmisel aastal tegi toonane malevapealik Ants Nurk mulle ettepaneku hakata noorteinstruktoriks.”
“Me pakume koolivälist õpet, üritame täita seda tühimikku, kus vanasti oli tsiviilkaitse. Seda võiks nimetada õpetuseks elust. Kõik need on olulised asjad, mis on noortele eluks vajalikud: matkatarkused, varustuse pakkimine, esmaabi, toiduvalmistamine jne.”
Kristian Vaarpuu on rahul praeguste noorte aktiivsuse ja kaitsetahtega ning koolide panuse ja toetusega, samas näeb ta ka probleeme. “Nende aastate jooksul on noorte aktiivsus kasvanud,” kinnitas ta. “Järelkasvu meil on, kuid kitsaskohaks on noortele juhtide leidmine. Noored otsivad tegevust ja soovivad riigikaitsega tegelda, ainuke takistus on aga see, et me ei leia koolist või kogukonnast neile vabatahtlikke juhte.” Vaarpuu sõnul oli Kaitseliidu algusaastatel inimestel olemas kohapealne töö ning selle kõrvalt oli neil võimalik tegelda ka muuga. Nüüd töötatakse mitmel kohal või hoopis mujal ning vabatahtlikuks tegevuseks enam aega ei jagu.
Riigikaitseõpetus hädavajalik
Vaarpuu toetab riigikaitseõpetuse sisseviimist koolidesse. “Minu moto on kogu aeg olnud, et kui tahad rahu, valmistu sõjaks,” ütles ta. “Samas on riigikaitse mitmekülgne, see ei hõlma ainult sõjalist poolt. Omandatud teadmisi saab ju rakendada ka tsiviilkriiside lahendamisel. Me oleme praeguseks täiesti ära unustanud elementaarsed asjad, mida on vaja teada näiteks loodusõnnetuste või muude katastroofide puhul. Ma ei taha, et seda hakatakse alles siis korraldama, kui midagi on juba juhtunud. Seda tuleks ennetada, inimestel peaksid olema vajalikud oskused ja teadmised, kuidas vastavas olukorras käituda.”
2012. aastal liitus Kristian Vaarpuu Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ning möödunud aasta sügisel kandideeris ta erakonna nimekirjas kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Vaarpuu kogus Jõgeva linnas 63 valija toetuse (enamat suutis vaid üheksa kandidaati) ning pääses Jõgeva linnavolikokku, kus kuulub opositsioonis olevasse SDE fraktsiooni.
Tahab kodulinna heaks midagi ära teha
“Soovisin midagi ära teha ja kohalikku poliitikasse uut verd tuua,” ütles Vaarpuu. “Olen lihtne inimene. Vana kooli poliitikuid vaadates nägin, et ka nemad on tavalised lihtsad inimesed. Teatud inimeste puhul arvasin, et nad ei lähe mitte kunagi poliitikasse, aga ikkagi läksid, ja see oli ka mulle inspiratsiooniks, mõtlesin, et ka mul ei ole midagi kaotada. Minu eeliseks on see, et mul on olemas kõik, mis mulle on oluline ning ma ei vaja midagi juurde. Ma ei pea ühestki ametikohast kinni hoidma, mul on väga hea amet, mis alati leiva lauale toob. Ma tahan ennast arendada ning tunnen, et tahaksin midagi ära teha.”
Volikogus opositsiooni jäämise järel jäid Jõgeva sotsiaaldemokraadid realistideks. “Me leiame, ka opositsioonis olles saame me üsna palju lubadusi täita. Üritame olla realistid ning oleme ikka kahe jalaga maa peal. Oleme linnavolikogus väga aktiivsed ning valmistame asju alati väga põhjalikult ette. Me ei lähe sinna ja ei hakka kohapeal pastakast küsimusi välja imema. Valimiste eel öeldi, et meil ei ole kogemusi – see oli tõesti nii, aga oskuste koha pealt ei saa keegi midagi öelda. Ilma kogemusteta on meil olemas juba väga head oskused ning küll me saame nende aastatega ka vajalikud kogemused.”
Julgus kaasa lüüa
Kristian Vaarpuu leiab, et inimestes võiks nende najal tekkida julgus ka ise tulla ja linna elus kaasa lüüa. “Me loodame, et inimesed näevad, et poliitika ei olegi nii hull, et seal ei olegi vaid mehed ja naised, kes mõtlevad ainult samu mõtteid. Tegelikult arendame me kõik ühiselt seda kogukonda. Need mehed ja naised, kes seal on, otsustavadki selle üle, kuidas asjad linnas liiguvad ning just niimoodi ongi võimalik midagi parandada.”
“Mind häirib natuke see, et küllaltki palju elatakse siin vaid tänases päevas. Arvan, et meil on kohapeal olemas need vahendid ja võimalused, et siin elu arendada, kõik on kinni vaid tahtes ja kaasamises. Saame aru, et need asjad ei sünni üleöö, see on aastatepikkune töö, mis tuleb ära teha. Me vaatame kaugemale ning elame oma laste ja lastelaste nimel ning soovime, et ka neile midagi jääks.”
Kaugemaid ambitsioone poliitikas Vaarpuul vähemalt hetkel ei ole. “Ma ei taha Jõgevalt ära minna,” ütles ta. “Mulle meeldib siin olla, sest siin on hea ja turvaline keskkond elamiseks ning ideaalne keskkond laste kasvatamiseks.”
Kogenud ka metsaarmastuse varjukülgi
Töö ja poliitika kõrval jätkub Kristian Vaarpuul endiselt aega ka hobideks. “Üheks mu hobiks või meelelahutuseks on metsaskäimine,” ütles ta. “Minus on igipõlist eestlaslikkust ja ma naudin Eesti looduses ja värskes õhus olemist. Kui mul on puhata vaja, siis ma eelistan olla paar ööpäeva metsas, mitte sõita lennukiga kuskile kaugesse kohta ja võõrasse kliimasse, seal ära väsida ning lõpuks tulla koju puhkusest puhkama.”
Vaarpuu, kes on metsas ööbinud ka 27 miinuskraadiga, kasvatab loodusearmastust ka oma lastes. “Kasvatan lapsi samas vaimus ning paar-kolm korda aastas olen ka nendega metsas matkamas käinud,” rääkis ta. “Lastesse tuleb panustada. Olen ka LHV-poistele öelnud, et minu pensionisammas on mu lapsed. Kui ma neisse praegu panustan, siis panustavad nad tulevikus ka minusse.”
Kristian Vaarpuu on kogenud ka metsaarmastusega kaasnevaid varjukülgi. “Paari aasta eest põdesin üheaegselt puukentsefaliiti ja -borrelioosi. Selle peale ütles üks põline metsamees, et nüüd olen ka mina tõeline metsamees,” suhtub ta nüüd juhtunusse huumoriga. “Kaitseliitlasele Ülo Pärnale meeldib öelda, et ma olen viimane eksisteeriv metsavend Eesti riigis.”
Läbipõdetud haigus tõi Vaarpuu tagasi vahepeal unarusse jäänud tervisespordi juurde. “Haigus hakkas lihastele mõjuma ning ma vaatasin, mida teha kannatab. Juhindun lihtsatest põhimõtetest, mida ühest raamatust lugesin ning mis ei nõua suuri väljaminekuid: toitu korralikult, hoolitse oma hammaste eest, hoia oma mõtted puhtana ning võimle hommikuti.”
Ununenud pole Kristianil ka vana armastus ja esimene elukutsevalik ehk kokandus. “Kui hästi süüa tahan, siis lähen ja teen ise kodus süüa,” naeris ta. “Ma täiesti naudin söögitegemist ning hoian endiselt silmad-kõrvad lahti, et teada, kuidas ja millises suunas asi areneb. Kaks aastat tagasi tegin restoranile Kosmos, millega on mul olnud soojad suhted läbi aegade (korraldan seal projekti Sordisektor pidusid) väikese proovitöö, et näha, kas ma olen rooste läinud või mitte. Oskused on seega kindlasti alles ja loomingulisust mul jagub, tunnen, et selles valdkonnas oleks mul veel kindlasti mõndagi ära teha. Aga iga asi omal ajal.”
Kristian Vaarpuu elukäik
*Sündis 1980. aasta 20. märtsil Abja-Paluojas
*1998 lõpetas Jõgeva gümnaasiumi
*1998-1999 kokandusõpingud Tallinna Majaka teeninduskoolis
*1999-2006 töötamine kokana mitmes Tallinna, Tartu ja Viljandi toitlustusettevõttes ning restoranikokana Šveitsis ja Inglismaal
*2006-2007 Kaitseliidu Jõgeva maleva valverühmas valvur
*Alates 2007. aastast Kaitseliidu Jõgeva maleva staabi noorteinstruktor
*Alates 2013. aasta sügisest Jõgeva linnavolikogu liige (SDE fraktsioon)
*Vabaabielus, elukaaslane Ülle (29), lapsed Lehola (7) ja Ronja (4)
*Hobid: matkamine looduses, söögitegemine ja vanad mootorrattad
Temasugused on väärt mehed
Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik 1990-2002 Ants Nurk ütles, et Kristian on tubli mees. “Meie juurde tuli ta juba noorkotkana ning kohe hakkas ka kaasa lööma maleva töös. Ta on kasvanud eestimeelses kodus ning tal on endalgi tore perekond. Temasugused on väärt mehed.”
i
MATI ALEV
