Mõne päeva pärast möödub veerand sajandit Jõgeva spordihoone Virtus valmimisest. Võidurõõmu ja kaotuskibedust näinud, kaasaelajate rõõmuhõiskeid kuulnud ning suures koguses treeninguhigi tundnud maja ehituslugu on üks eredamaid lõike lähiminevikust laulva revolutsiooni aegsest Eestist.
Ideest Jõgevale spordihoone ehitada kuni selle teostamiseni kulus aega üle kümne aasta. Vahepeal tuli taluda ka silmariivavat vaatepilti. “Üleriigiliselt võeti vastu seisukoht lõpetada kõikide kohaliku tähtsusega kultuuri- ja spordihoonete ehitamine. Olümpiamängud olid ees ja kulud ähvardasid kasvada üle pea. Nii külmutati ka Jõgeva spordihoone ehitus määramata ajaks. Spordihoonest said ajapikku varemed ja ühtlasi Jõgeva linna halva kuulsusega vaatamisväärsus,” kirjutatakse Vooremaas 1989. aastal.
Räägiti juba seitsmekümnendatel
“Mäletan, et koolipoisina lugesin Virtuse ehitamisest rajoonilehest Punalipp juba seitsmekümnendate aastate alguses,” meenutas Vello Mäesepp. Tema töötas Virtuse ehitamise ajal abimaavanemana, kelle tööülesandeks oli ka spordielu kureerimine.
“Põhimõtteliselt sarnanes olukord lähiminevikus tänasega. Praegu otsustab Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, kuhu koolimaja või mõni teine avaliku sektori hoone ehitada. Toona jagas kogu Nõukogude Liidus ja ka Eesti NSV-s limiite plaanikomitee ehitusministeeriumile ja see omakorda KEK-idele ja MEK-idele. Vahel oli ka nii, et limiidi küll said, kuid katet ehitusmaterjalidele polnud,” rääkis Jõgeva rajooni täitevkomitee esimees ja hilisem maavanem Priit Saksing. Tema ametiajal hakkaski Virtus kerkima. “Spordihoone ehitamist toetas väga palju ehituskomitee esimees Peeter Palu. Omades Saaremaal maakodu, pööras ta palju tähelepanu selle piirkonna arendamisele. Tema järgmiseks lemmikmaakonnaks oli aga Jõgevamaa. Tulemuslik koostöö oli ka varustuskomitee esimehe, metsamehe haridusega Erhard Tootsiga (ettevõtja Jaan Tootsi isa) ja tema asetäitja Juri Rapoportiga, kes praegu edukalt ettevõtluses tegutseb. Majanditest andis rahalise panuse ehitise valmimiseks Jõgeva näidissovhoos eesotsas direktor Mart Uudlaga,” meenutas ta.
Majja pidi tulema jõusaal, hostel ning saunad
“Olles ise spordiga tegelenud, tean, et vanemas eas nii kehaliselt kui ka vaimselt tugevaks olemiseks on sport ja tervislikud eluviisid äärmiselt olulised. Seda arvestades võtsin Jõgeva spordihoone valmimise oma südameasjaks. Koos rajooni juhtkonnaga ja spordielu eestvedajatega seadsime eesmärgiks, et hoones oleksid ka jõusaal ja aeroobikasaal, hostel, sest Jõgeva linnas puudus majutuspaik ning saunad,” lausus Saksing.
“Kui Jõgevamaal poleks olnud nii aktiivset ja tegusat maavanemad nagu Priit Saksing, on küsitav, kas spordihoone üldse valminud oleks. Kõik see toimus suuresti tänu Priidu tutvustele valitsuse tasandil,” tõdes kunagine abimaavanem Vello Mäesepp. “Samas olen õnnelik, et ka mina sain abimaavanemana anda oma tagasihoidliku panuse spordihoone valmimisel,” lisas ta.
“Pähkliks” saalide ühendamine
Virtust projekteerinud arhitekti Hindrek Piiberi sõnul oli see ettevõtmine piisavalt vaevanõudev. “Esimene korrektne kavand sai koostatud, tööjoonised valmisid, algas ehitamine ja siis jäi kõik seisma, nagu mäletan, vist umbes viieks aastaks. Siis võeti EKE tasemel asi uuesti üles, algas kiire uue variandi projekteerimine, mis koosnes kahest järgust – eskiislahendus, mis päris tublisti erines varasemast ja tööjoonised, mis kooskõlastati ehitaja ehk siis Jõgeva KEKiga.
Vahepeal oli tekkinud Põlva KEKi eeskujul võimalus liimpuitkonstruktsioonide kasutamiseks. Kasutasime seda varianti edukalt saali lagede katmisel. Mitmetel nõupidamistel Jõgeva KEKi ja spordialade esindajatega tehti ettepanek kõik saalid liikuvate vaheseintega või lükandustega niimoodi paigutada, et oleks võimalik 60 meetri jooksu korraldada. Kuna sel ajal oli koolinoorte seas soovitavaks sportmänguks käsipall, tuli mänguväljaku mõõtmetes seda arvestada. Pealtvaatajate tribüüni vajadus otsustati koos kohalike juhtidega ühisürituste korraldamiseks. Peasaali paigutamise juures peeti vajalikuks vältida otsest päikesevalgust, seega aknad tuli paigutada põhjasuunda. See saalide ühendamise tagamine oligi eriliseks pähkliks. Kuid kõigi saalide kasutamise võimalusi – mõõtmed, kõrgus – arutasime läbi treeneritega. Head nõu saime nii pallimängude kui kergejõustiku osas. Hiljem siiski seda saalide ühendamist kasutamisel nii vajalikuks ei peetud,” rääkis Piiber.
Temast sai hiljem sai Eesti Piirivalve major ja kogu Eesti Vabariigi piiri ehitusobjektide kavandaja. Arhitekt märkis, et ehituse kvaliteet vastas toonastele üldistele nõuetele. “Et puudusid moodsa akna tüübid, kasutasime peasaali akendel klaasplokke teadmisega, et need kord asendatakse,” lausus ta.
Piiber lisas, et Virtuse projekteerimisel saadud kogemused kulusid talle marjaks Tallinna kergejõustikuhalli projekeerimisel, kus ta samuti sai kasutada väga meelepäraseid liimpuitkonstruktsioone.
Meistrimees Kuno Petersoo meenutas, et Jõgeva KEKi puiduüksuses töötades osales ta ka ripplagede ehitamisel nii sissekäigu juures kui ka keldris. “Materjali saamisega polnud mingit probleemi, varustamine oli väga hea. Enne tähtaja lõppu läks töödega mõneti kiiremaks,” on ehitusmehel meeles
Mälestused Kuusikust ja Reinmaast
Spordihoone Virtus valmimisega seotud isikud meenutasid hea sõnaga ehitamist objektil juhtinud töödejuhatajat Olev Kuusikut, kes juba aastaid tagasi igaviku radadele suundus. “Olev Kuusikuga sai alati mured lahti räägitud ja lahendatud,” lausus ehitaja Kuno Petersoo.
“Töödejuhataja Olev Kuusikuga saime peale väga hea koostöö objektil ka sõpradeks,” meenutas arhitekt Hindrek Piiber.
“Kui midagi pakilisemat oli vaja arutada, saime Olev Kuusikuga kokku ka hilistel tundidel. Spordihoone valmimine oli ettevõtmine, mis ei lubanud kella vaadata ja piirduda vaid ametliku tööajaga,” ütles Priit Saksing.
i
(Järgneb)
JAAN LUKAS
