Milleks peab vahel jalgrattale istuma ja kuskile külla sõitma? Võib muidugi jalgsi ja autoga ka! Aga ikka sellepärast, et saada ideid. Tegelikult ongi terve inimese elu üks otsimine ja otsustamine, et mida teha ja või tegemata jätta.
Ja tõukeid niisuguseks mõttetööks saamegi oma suhtluskonnast.
Ma sain hea tuttava juures äratust, et pihlakatest võiks midagi teha, tema oli just väikese portsu moosiga hakkama saanud. Andis proovida, jube hea. Ega see vist riiklik saladus ei ole, et kuidas ta seda tegi? Puhastatud marjad tuleb kaks korda kuuma veega töödelda, et kibedust vähendada. Kolm liitrit marju ja kolm liitrit õunalõike, algul keeta eraldi. Lisada kaks kilo suhkrut, kaneeli ja vanillisuhkrut ja saigi omapärane moos, lausa maius. Suhkru hulk on kahtlane, peaks proovima, kas vähemaga ei sobi? Ikkagi valge surm?
Mis pihlakate korjamisse puutub, siis see läks ruttu, aga puhastamine oli juba sõrmede peenmotoorika. Selles mõttes, et väikesed raokesed kippusid külge jääma, eraldada tuli mädad ja kärbatanud, vigased marjad, tegelikult õunakesed, sest ehituselt ongi pihlamarjad õunte miniatuursed koopiad. Kaugelt paistab puu perfektsete kobaratega, neid ei ole veel rüüstanud suleliste hordid. Aga peagi kaob võrades marjade oranžikas punane sootuks, marjad kaovad hoogtöö korras lindude kõhtudesse, meie õue puudega juhtub see esmajärjekorras. Mujal kohtan vahel hilissügisel, veel lumegagi marjadega puid. Eks pea selle üle rõõmustama ja tõdema, et pihlakad teenivad õiget asja, tagavad “kütuse” pikaks äralennuteeks. Ise ei tohi lihtsalt aega maha magada, konkureerimisest ei pääse!
Kobaratest kõndis välja tillukesi putukakesi, aga ka ilus suur pruuni-rohelisekirju lai lutikas üritas mitmel korral üle kausiääre ronida. Aive Luigela soovitab marineeritud pihlakakobarate valmistamise eel marju veidi aega soolakas vees hoida, et siis tõusvat putukad pinnale. Tema hoidisteraamatus soovitatakse õige palju retsepte, ka lihtsal moel sügavkülmutamist, mille käigus kibedus kaob. Looduse poolt külmutatud saamisele ei saa ma loota, nagu eespool oli juttu. Võib-olla asub meie õu lindude äralennuteel?
Ühel Maalehe koduveinivõistlusel sai pihlakavein kahe viinamarjaveini järel kolmanda koha. Keegi veinimeister väitis, et pihlakavein on kõige omapärasem, aga nõuab palju vaeva ja käärib kaua. Ja pihlakast varrega kirves tunduvat käes teistest soojem.
Olen tahtnud enda lähedale istutada igasuguseid pihlakaliike ja -sorte, aga kasvab vaid seemnest pandud pooppuu ja valgete marjadega pihlakas, mille marjad ei olegi kibedad. Nagu taimne albiino, viljade poolest küll!
i
Kui pihlakamoosist teisele naabrile rääkisin, siis lubas temagi seda teha.
i
EHA NÕMM
