(Järg 9. augustil ilmunud osale)
Ilmne didaktilisus alandab teose väärtust. Päevaleht leiab, et romaan on “jaatav töö, tahab anda uusi mõtteid, kätte näidata uusi viise, kuidas võidakse talu välja viia raskest seisukorrast. Võib-olla, et need näpunäited ja juhatused, mis selles ette tulevad, nii mõnelegi kohapidajale on kasulikud, äratades uusi mõtteid ja virgutades uutele püüetele.”
Postimehes kirjutatakse: “Uut pole Mats Mõtslasel öelda midagi. Ta tallab vanu ja kulunud radu, ei saavuta kunstipärast küpsust ega süüvi sügavamale käsitletavasse ainesse. Põllumees Mats Mõtslane on tõmmanud liig tugevaid ja liiga jaatavaid jooni maarahva tänapäevalt.”
1925. aastal asutati Eesti Kultuurkapital, mis hõlmas kuut sihtkapitali. 1927. aastal auhinnati esimest korda kirjanduse sihtkapitali toel ilmunud teoseid. Komisjon juhindus peale teoste kirjandusliku väärtuse ka riigivõimu poolt propageeritud maaorientatsioonist. Tänu sellele asjaolule tõusis Mats Mõtslane oma teostega auhinnasaajate hulka. 1927./1928. a hooajal sai ta kultuurkapitalilt 500 krooni auhinnaraha.
Tänapäeval võiks Mõtslase raamatuid nimetada ajaviitekirjanduseks, kuna neis on rohkesti pisisündmusi ning palju moraliseerimist. Mõtslase teostes kirjeldatud elu ei sarnanenud kuigivõrd reaalse eluga, ta käsitles külaühiskonda pahatihti lihtsustatult ja ilustatult. Mõtslase kunstiliselt vähenõudlikud teosed olid eriti maal elavale lugejaskonnale siiski olulised.
Klatšimooride ohver
1928. aastal ilmunud roman “Hilda Kõrevares” kirjeldab tõusiklikku linnaseltskonda ja noore neiu ette kerkivaid probleeme, kui ta linnas palgateenistust otsib. Teos oli kaasaegne ja kajastas aktuaalseid probleeme, ent oli sisult ja ülesehituselt pigem jutustus kui romaan.
Hilda Kõrevares on vaese lesknaise tütar, kes on küll lõpetanud gümnaasiumi, ent leiab tööpuuduse tõttu teenistust ainult restorani puhvetipidajana. Selline töökoht on sugulaste ning seltskonnadaamide arvates kompromiteeriv. Hilda isegi suudab seal töötada vähem kui kaks kuud, siis annab aga ühele pealetükkivale härrasmehele kõrvakiilu ja vallandatakse. Seda näeb pealt Hilda endine õpetaja Alfred Kalmeto, kelle soovitusel saab neiu koduõpetajaks ühte rikkasse tõusiklikku perekonda.
Ta veedab oma õpilastega maal toreda suve, mida kaunistavad veelgi kohtumised Kalmetoga. Ent siis tuleb Hilda varasem töökoht ilmsiks ja ta vallandatakse taas. Perenaine proua Erm kutsub küll Hildat oma hotelli toatüdrukuks, kuid töö tegelik iseloom on liiga läbipaistev ja neiu lükkab selle häbistava pakkumise tagasi.
Kuna sobivamate teenistuskohtade saamine tehakse võimatuks, asub Hilda ainelise kitsikuse sunnil ametisse suurärimees Eriksoni kontorisse, kuigi teab, et sel härral on kombeks oma naisalluvaid kimbutada. Konflikt on kiire tulema ja Hilda vallandatakse jälle. Lisaks sellele levitab Erikson inetuid kuulujutte, mis teevad neiul kodulinnas töö leidmise täiesti võimatuks. Siirdunud pealinna, saab ta töökoha esinduskohvikusse, kus leiab, et tema asi pole kellestki hoolida, vaid ainult inimesi ostma meelitada. Lool on siiski õnnelik lõpp: dotsent Kalmeto otsib Hilda üles, toob kodulinna ja kosib endale kaasaks. See rehabiliteerib neiu nii tema sugulaste kui ka “seltskonna” silmis.
Originaalteos või plagiaat?
Kui teose peategelane mõistetakse romaanis õigeks, siis autorit tabasid “Hilda Kõrevarese” ilmumise järel süüdistused. Juhan Pahlbärk (Richard Janno) kirjutas Postimehes, et Mats Mõtslane on sõna-sõnalt maha kirjutanud varem R. Janno poolt Postimehes nr 181 avaldatud veste “Istume kahekesi…” . See oli ränk süüdistus, kuid tõsi, sest romaani “Hilda Kõrevares” lehekülgedel 60-62 on Mõtslane end võõraste sulgedega ehtinud ja kasutanud teise kirjaniku tööd.
Päevalehes kirjutas Albert Kivikas: “Selle suurepärase romaani kõige teravam ots on sihitud nimelt meie tõusiklikkude seltskonnategelaste ja kohvinaiste klatši pihta. Ainult liig pealiskaudselt on võtnud Mõtslane oma ülesande. Ta aina kerib ja kerib, laseb tegelastel lõpmata vestelda, ei süvene elunähtustesse, läheb neist üle tüüpilise ajaleheromaani võtetega.
Naiste Hääle arvustuses oli öeldud järgmist: “Hilda Kõrevarese enese kujus on vähe isikupäraseid jooni, see kuju on ilmetum kui vastandkujud. Hoopis kehvaks jääb ideaalne Kalmeto.” Öelduga tuleb nõustuda: teose kõige eredam tegelane on elumees Erikson, kes on alati saanud oma tahtmist ja harjunud kõike raha eest ostma. Mõtslane on ilmekalt kujutanud nii tema kui ka ta lähedaste mõttemaailma ja tegutsemismustreid.
Kõige tõsisem süüdistus on aga ära toodud ajakirjas Eesti Kirjandus: seal on viidatud, et “Hilda Kõrevares” on tervenisti plagiaat. Artikli autor võrdleb Bernhard Kellermanni teost “Der Thor” (1922) Mõtslase raamatuga ja leiab viimases palju otseseid tõlkelehekülgi saksa keelest. Samuti leitakse, et ärimees Eriksoni suu läbi on edasi antud juba koolilugemikest tuntud J. V. Jannseni “Albikära Antsu” lugu (“Hilda Kõrevares”, lk 200-201). Ka anekdoodid, mis esinevad Mõtslase kõnealuses raamatus ( lk 359, 360 ja 366- 368) pole ükski Mõtslase algupära, vaid need kõik on varem trükis avaldatud.
Ilunuku elumäng
Linnaelu pahesid paljastab veel üks naispeategelasega Mats Mõtslase teos – romaan “Mäng” (1930). Selle peategelaseks on jõuka talupidaja kaunis, ent nukuna tundetu tütar Lilli Niiman. Kui isa tema õpinguid kehvade aegade pärast finantseerida ei jõua, jääb ta koju ja võrgutab talupoisi. Viimane tapab end, sest neiu jätab ta maha ja abiellub metsakaupmehest miljonäri Koolmaniga, kellele ta on vaid iluasjaks, mis villa Capriccio luksusmööbli hulka kuulub.
Lilli ise arvab siiski, et ta on eriline naine, ja jätkab elumängu. Mänguline on ka tema abielulahutus, mis saab teoks just siis, kui mees on priiskamise tagajärjel pankrotti jäämas: naine abiellub uuesti juba oma lahutuspäeval, sedakorda viiulikunstnikust piimatöösturiga. Üllataval kombel saab temast lõpuks tubli taluperenaine, kelles ärkab töötahe ning kes rõõmuga lehmi lüpsab ja sigu söödab.
Parim osa raamatust on see, kus Mõtslane jutustab Udriku Hansu laostunud karjamõisast.
i
(Järgneb)
i
TIINA MIHHAILOV, Siimusti raamatukogu juhataja
