Möödunud laupäeval Kasepääl peetud Peipsi-äärsete maakondade laulu- ja tantsupidu tõestas, et meie suurpidude karastusega taidlejate jaoks pole halba ilma olemas: jahedus ja aeg-ajalt üle platsi käinud vihmasagarad peomeeleolu rikkuda ei suutnud.
Kaheksasaja tantsija ja võimleja jaoks algas pidu juba reedel õhtul kell pool viis, mil nad Kasepääl proove alustasid. Päris tühjaks jäid treeningväljakud alles poolteist tundi pärast keskööd. Hommikul liitusid tantsijatega poolteist tuhat koorilauljat ning rahva- ja puhkpillimängijad. Ehkki prooviaega jäi eriti lauljate liikumisskeemi harjutamiseks väheks, kanti publikule õhtul ette siiski üllatavalt terviklik lavastus, mille stsenaariumi oli kirjutanud Jõgeva kultuurikeskuse juhataja Airi Rütter ning milles tegid peale viie maakonna taidlejate kaasa ka maavanemad: Jõgeva maavanem Aivar Kokk Tootsi, Tartu maavanem Esta Tamm Teele, Põlva maavanem Priit Sibul Arno, Ida-Viru maavanem Riho Breivel Tõnissoni ja Lääne-Viru maavanem Urmas Tamm Imeliku rollis. Kuuendaks tegelaseks oli Kalevipoeg, keda kehastas Tabivere abivallavanem Kalev Kurs. Peale nende esitatud väikeste vahemängude aitasid pidu ühtseks tervikuks siduda Sirje Kiisi ja Valdi Reinase esitatud vahetekstid. Eriti efektsed hetked olid aga need, mil Teele peo algul paadiga lava ette „sõudis“ ja kui nad hiljem koos Tootsiga sama sõiduvahendiga lahkusid. Kuidas see tehniliselt teostatud oli, nägid need, kes ise peol viibisid.
Tänu hästi valitud repertuaarile ja tihedale stsenaariumile (laul kasvas ikka, piltlikult öeldes, üle tantsuks ja tants lauluks) oli kava kaasakiskuv ning n-ö tühje hetki ei tekkinud.
„Kui tavaliselt kipuvad pealtvaatajad selliste pidude ajal edasi-tagasi sagima, siis siin istutakse kui naelutatult paigal,“ märkis ka peol viibinud kultuuriminister Laine Jänes. „Ja tänavuse „suure“ laulu- ja tantsupeo märksõna — üheshingamist — on siin peol tugevasti tunda. Peopidamise kohtki on suurepäraselt valitud. Siin saad aru, et just Peipsi rannalt saabki Eestimaa alguse — täpselt nii, nagu laulusalm ütleb. Usun, et praegusel majanduslikult raskel ajal annavad sellised peod elamiseks vajalikku hingejõudu.“
Kogeda õlatunnet
Peo lavastuslikku ja korralduslikku poolt kiitis ka folklorist Ingrid Rüütel, kes viibis peol koos president Arnold Rüütliga.
„Peipsi-äärsete maakondade laulu- ja tantsupidu oli üks väheseid rahvakultuuriüritusi, kus ma varem viibinud polnud,“ ütles Ingrid Rüütel. „Pidu on üllatavalt vahva ning liigutav on näha, kuidas lauljate-tantsijate eri põlvkonnad koos pidu peavad. Ning siin saavad kaasa lüüa ka need, kes Tallinnasse suurtele pidudele ei pääsenud. “
Lääne-Viru maavanem Urmas Tamm ütles samuti, et võtab peolt kaasa väga head muljed.
„Piduliste pealt on selgelt näha, et sellistel pidudel tahetakse käia, koos laulda ja tantsida ning õlatunnet kogeda,“ ütles Urmas Tamm.
Eesti Maaülikooli rahvatantsuansambli Tarbatu juhendaja Jaanus Randma lisas, et sellise peopaiga üle peaks Jõgevamaa küll uhkust tundma. Peipsi ning selle kohal üha värve ja pilvekujundeid vahetav taevas oli peolavastusele tõesti võimsaks taustaks. Omaette elamus oli lauljatele-tantsijatele kindlasti ka rongkäik Mustveest läbi järveäärse ridaküla Kasepääle. Isegi paljud Jõgevamaa taidlejad polnud sellesse omapärase atmosfääriga paika varem sattunud, kaugemalt tulnutest rääkimata. Kohalik rahvas polnud aga arvatavasti kunagi varem näinud nii mastaapset eesti rahvakultuuri „dessanti“ oma värava taga.
Küllap oli ka neid, kes peoga rahule ei jäänud, aga lavastaja Airi Rütter ja peo mitme põhiidee autor, maavanem Aivar Kokk nende hulka ei kuulunud.
„Sügav kummardus kõigile koori- ja orkestrijuhtidele, kes peo mitte just traditsioonilise stsenaariumiga kaasa tulid, samuti kõigile lauljatele, pillimängijatele ja tantsijatele ning nende juhendajatele,“ ütles Airi Rütter. „Tantsijad said kõva mahvi, sest erinevalt varasematest Peipsi-äärsete maakondade pidudest ei läinud me kergemat teed ega pannud iga rühma lihtsalt n-ö märgi ümber oma tantsu tantsima, vaid tegime, nagu suurel tantsupeol, päris uhkeid kujundeid. Eriline heameel on mul tagantjärele tõdeda, et rühmaliikide üldjuhtidena tegutsenud Jõgevamaa tantsujuhid said oma ülesannetega suurepäraselt hakkama, ehkki neil tuli sõltuvalt tantsuplatsi mõõtude ja kollektiivide arvu muutustest oma jooniseid mitu korda ümber teha. Müts maha ka kontsertmeistrite Jelena Golubi ja Taimi Geraštšenko ning kapellide ees, kellel tuli mõtteline osa ajast kile all mängida ning sellele vaatamata ka dirigenti jälgida!“
Vihmaveega kastetud
Tänusõnu väärivad Airi Rütteri sõnul veel paljud, sealhulgas Mustvee ja Pala koolide juhid, kes nende ruumides ööbinud tantsijate eest kenasti hoolitsesid, Pala vald, kes tantsijate transpordiks bussi võimaldas, Kasepää vallavanem Jüri Vooder ja rahvamaja juhataja Margit Kingsepp, kes olmeküsimusi lahendada aitasid, OÜ Kõnnujõe Talu, kes pidulisi toitlustas, ning Jõgevahe Pere ja Torma naisrühma tantsijad, kes lauljatele lavaletulekul teejuhtideks olid.
Tänusõnadega polnud kitsi ka maavanem Aivar Kokk.
„Tänan kõiki, kes peo kordaminekule ühel või teisel viisil kaasa aitasid,“ ütles Aivar Kokk. „Sellist pidu saabki korraldada ainult tugeva meeskonnaga. Istusime lavastaja Airi Rütteri, kooride peadirigendi Maret Oja, puhkpilliorkestrite peadirigendi Urmas Mägi, rongkäigu peakorraldaja Ain Valdmanni, maakonna rahvakultuurispetsialisti Pille Tuti ning maavalitsuse osakonnajuhataja Aime Meltsasega aasta otsa enam-vähem iga kuu koos. Hea meeskonnatöö tulemuseks oli pidu, millega jäid loodetavasti rahule nii taidlejad kui publik, nii jõgevamaalased kui ka külalised, ning mis tõestas senistele skeptikutele, et suurt pidu saab pidada ka paigas, kus varem midagi sellist toimunud pole. Tänu Kalevipoja Kala- ja Veefestivalile ning Peipsi-äärsete maakondade laulupeole ongi Kasepää üha jõulisemalt Jõgevamaa ja Eesti kultuurikaardile tõusnud. Seekord oli laululava küll veel ajutine, aga kui detailplaneering valmib, siis tuleb ka püsilava. Projekt on selleks olemas.
Mis aga ilmasse puutub, siis võib-olla oligi see sümboolne, et Peipsile pühendatud pidu alguses ja lõpus veega kastetud sai.“
Tänamiste teema lõpetuseks olgu lisatud Vooremaa fotograafi Anatoli Makarevitši tänusõnad neile lahketele vihmavarjuomanikele, kes teda rongkäigu ajal „ulu alla“ lubasid. Airi Rütter võttis aga oma ja teiste maakondade taidluskollektiivide esindajate tänukõnesid ja e-tänukirju vastu terve eilse päeva ja need tänud tulid südamest.
RIINA MÄGI
