Legendi pühast Laurentsiusest, kes tule läbi märtrisurma suri, teavad ilmselt vähesed, lauritsapäeva seost tulega, mis ettevaatamatute käes palju kurja sünnitab, õnneks veel mäletatakse.
Kiriklikud tähtpäevad on meil teatavasti rahvakalendri kommetega tihedalt seotud, seejuures mitte põrmugi juhuslikult, vaid ikka igapäevaelu ja aastaaegu silmas pidades. Käes on ju lõikuskuu, mil ilm sageli palav ja põuane. Heinamaadest saavad kululagendikud, kiduramatest põõsastest ja kõrgetest putkedest pruunid ja krõbisevad peotäied, kohati on metsades sammalgi purukuiv. Teravili aga valmib ja vajab lisakuivatamist, ikka kuumuse abil. Järelikult pidi Laurits maarahvale meelde tuletama, kui ohtlik on tuli, võimukas loodusjõud, milleta me hakkama ei saa.
Ennevanasti oli kombeks lauritsapäeva hommikul majakatusele vett visata, et tulekahjusid peletada, ja loomulikult oli sel päeval keelatud vähimgi tuletegemine, isegi piibu süütamine.
Meile, kes me elektroonikasajandil elame ja endid pahatihti kõikvõimsaiks peame, ei piisa lohakusest alguse saanud õnnetuste vältimiseks ühest tulevabast päevast, vaid me peame ohutunnet säilitama iga päev ja iga tund. Looduses liikudes vähemalt seni, kuni kõikjal pisutki vihma on tulnud.
9. august 2014
