Nad on lahedad, multifunktsionaalsed, rasked – ja tulevad keldrist, õigemini Jõgeva muusikakooli keldrist. Nad on kolm noormeest – Artur Rehi, Hannes Saariste ja Martin Kalm, kes teevad koos bändi Rasked Keldrivatid. Bändi kolm liiget on kirglikud muusikaarmastajad ning kulutavad nii palju aega kui võimalik bändi tegemisele.
Kuidas sündis bändi nimi Rasked Keldrivatid?
Artur: On ju hea nimi, jääb meelde, koheselt! Tegelikult oli meil nime üle pikk diskussioon.
Martin: Oli jah diskussioon! Mina tahtsin alguses Fööniksit.
Artur: Mina olin vastu, blokkisin täiega. Olin lihtsalt kinnisideega kastis, et bändi nimeks saab Rasked Keldrivatid. Lugu oli nii, et sõitsime bussiga. Oli mõnus seltskondlik olemine. Andro, mu pinginaaber, istus mu kõrval. Ütlesin talle naljaga, et mõtle meile bändi nimi. Tüüp oli pool tundi vait, rääkisime juba muud juttu ja siis ta hüüdis: Rasked Keldrivatid! Ja algsest naljast saigi nimi.
Martin: Läksime Arturi kinnisideega kaasa. Oleme keldris ja sõbrad ehk vatid.
Hannes: Rasked oleme siis, kui bändis on trummid. Kui akustilist muusikat teeme, siis oleme Keldrivatid või Pehmed Keldrivatid.
Artur: Pehmemat muusikat oleme mänginud koolilõpetamistel, siis kasutame teist nime.
Kui kaua olete tegutsenud?
Artur: Kas on aasta?
Hannes: Ei ole veel aastat…
Martin: Aastat ikka veel päris ei ole. Üheksa kuud.
Miks otsustasite kokku tulla?
Artur: Martin oskab trumme ja kitarri mängida. Mina oskan laulda ja Hannes oskab bassi, või õigemini ei osanud, aga panime ta õppima. Meile meeldib sama muusikastiil ja muusikat teha.
Martin: Jõgeval pole nii palju minuga sarnase muusikamaitsega inimesi. Hakkasin Arturiga rääkima. Polnud enne temaga suhelnud. Artur ütles, et proovida võib, vaatame, kuidas kõlab. Muusika viiski meid kokku.
Artur: Meil oli Hannesega see lugu, et olime juba aasta otsa bändi teinud ja meil oli juba kolm trummarit olnud, enne kui leidsime Martini. (Artur hüüab vaimustunult: Vau! Jee!)
Siis olete ju rohkem kui aasta tegutsenud?
Artur: Jah, aga siis ei olnud meil nime ja tegutsesime rohkem hobi korras.
Hannes: Siis me ei esinenud ka veel.
Aga nüüd enam ei olegi hobi?
Artur: No minule on see vaikselt juba kireks saanud. Väike vahe on ikkagi sees. Ma istuksingi siin (bändiruumis) ööd ja päevad. Ainult vahepeal viskab natuke üle. Kui Hannese kätte saame, siis on päris hea.
Kuidas oma muusikat kirjeldaksite?
Martin: Me oleme multifunktsionaalsed. Teeme põhimõtteliselt kõike, mida vaja.
Artur: Meid on mitmele lõpetamisele kutsutud. Näiteks käisime kunstikooli lõpetamisel. See oli ametlik ja püha üritus ja me ei saanud ju neid hard rock’iga nutma panna. Tegime ilusaid lugusid.
Martin: Mängisime Jaan Tättet. Tegime ka Liblikapüüdjate suvelaagris Eesti rahvalaule, lipp oli üleval. Mängisime akordioni.
Artur: Mängime seda, mida publik tahab. Aga ise eelistame raskemat muusikat.
Kus olete veel esinemas käinud?
Artur: Meil on nimekirjas üle kümne nime.
Martin: Paljud kooliüritused, salongiõhtud ja linnapäevadel olime ka.
Seal läks teil kitarrikeel katki?
Martin: Mhm.
Artur: Misasja, ei… Kuidas kõik juba kuulsid? Mina ei osanud siis midagi teha. See oli üks esimesi suuri lavakogemusi. Olin paanikas, ei julgenud midagi teha. Vähene kitarrikogemus ka. Oleksin võinud lihtsalt keele ära tõmmata ja edasi laulda.
Vähemalt lõpetasite stiilselt!
Artur: Tormasime vist lihtsalt lavalt minema.
Martin: Jah, see oli stiilne lõpp.
Kui palju te eelnevalt harjutasite ja proovi tegite?
Martin: Algusest peale ikka väga palju.
Artur: Põhimõtteliselt selle nimel me tegutsesimegi. Üheksa kuud ja siis läks keel katki. Oleks võinud siis juba selle peale mõelda. Aga tehnika oli äge, kõik need ParimPidu.ee kastid. Tõmbad korra kitarri ja maa väriseb.
Hannes: Nüüd teame, et teine kitarr võiks igaks juhuks kaasas olla.
Artur: Kui keel läheb katki, siis saab võtta elektro-akustilise kitarri, paned võimu taha ja ajab kuidagi asja ära.
Märkasin, et 1. augustil oli teil kontsert?
Artur: Jess! Inimesed ikka märkavad. Täna hommikul kell kuus ärkasime ja sõitsime Martiniga ratastega läbi linna ja panime kuulutused üles (intervjuu toimus 25. juulil – toim.). Kultuurikeskus on väga toetav, võimaldab meile tehnika ja lava kasutamist. Kontserdi nimi on “Hoiame kokku”. Algselt olid meil bändiga suured plaanid. Martiniga mõtlesime, et korjame raha ja ostame oma asjad. Käisime firmades uurimas ja saime aru, et annetuste põhjal on väga raske midagi saada. Kohtasime ikka väga ükskõikset ja külma suhtumist. Hoiame kokku, hoiame kultuurielu – sellega on Jõgeval nagu on. Loodame, et inimesed märkavad ja tulevad kohale.
Martin: Hoiame kokku ka nii, et kontsert on tasuta.
Artur: Lava on meile parimaid motivatsioone. Vahel teeme pikalt proovi nii, et kontserti ei tule.
Hannes: Eriti pärast suuremaid esinemisi on tunne, et paneme veel kolm kontserti otsa.
Kui paljud lood on teie enda kirjutatud?
Hannes: Arvan, et umbes pooled.
Martin: Me oleme siin Arturiga põhikirjutajad.
Artur: Hannes ei taha kirjutada, kogu aeg ässitan, et tee nüüd. Sa (Hannes) pead ikka ühe loo ära tegema!
Kust tulevad lugude ideed?
Artur: Kõik kogu aeg küsivad. Loomingulisel inimesel on raske seda selgitada. Lihtsalt torkas pähe. Näiteks kurki lõigates või midagi sellist. Ühel hetkel teed midagi ja siis tuleb laulu idee pähe.
Martin: Seda ei saa sundida, et ma nüüd kirjutan laulu. See tuleb kogemustest ja inimestest.
Artur: Martin kirjutaski loo “Inimesed sinu ümber”.
Kuidas loo kirjutamisel on, kas enne tulevad sõnad või viis?
Martin: Mul on enne viis. Ei, oota, vahel on samal ajal nii viis kui ka sõnad.
Artur: Mul on mõlemad samaaegselt. Loomet ei saa sundida. See oleneb tujust.
Kelle lugusid esitate?
Artur: Jaan Tättet esitasime kooli lõpetamisel. Muidu me Jaani ei tee, ta pole küllalt raske. Terminaator, Smilers, vahepeal mõtlesime ka Vennaskonna “Hüperboloidi” teha.
Kui palju olete välisartistide loominguga katsetanud?
Artur: Ma tahaksin ühte lugu, aga proovisime ja see tuli kohutavalt välja. Me peame seda veel parandama. See on sarjas Games of Thronesi (Troonide mäng) kõlanud võimas iiri rahvalugu “Rains of Castamere”.
Kui sageli teete bändiproovi?
Artur: Kui Hannes on Jõgeval. Meie Martiniga oleme fanatid ja läheme iga kell. Aga Hannes parandab vahepeal võib-olla autot. Ta ostis endale ju Saabi. Igal võimalusel, kui kõik kolm on koos, teeme proovi.
Kuidas leidsite proovideks muusikakooli keldri?
Artur: Mina lõpetasin muusikakooli akordioni erialal.
Hannes: Mina ka lõpetasin akordioni ja õppisin veel aasta kitarri.
Martin: Mina õpin hetkel kitarri.
Artur: Kui olin esimeses ja teises klassis akordioniõppes, siis tuli siit alt alati mingit hullu rasket karjumise rokki. Rõää! Ma siis mõtlesin, et mis asja! Siis ma ei osanud seda hinnata, aga nüüd, kui vanemaks sain, naudin seda täiega. Siis ma juba teadsin, et siin saab rokki teha.
Mis nüüd akordionist sai?
Artur: Võtsime akordioni kaasa ja mängisime Liblikapüüdjate suvelaagris. Tuli päris hea välja. Näiteks “Matka laul”, akordion sobib sinna suurepäraselt.
Kui paljust peate bändi nimel loobuma?
Artur: Aeg on kinni planeerimises. Siis jõuab kõike.
Martin: Ega ma parema meelega teeks laule, kui õpiks. Aga õppida tuleb ka.
Jõgeva noortepeol astus üles pea kümmekond kohalikku bändi. Kes neist teile muljet avaldab?
Artur: Olen jälginud, aga muljet ei avalda otseselt keegi. Pigem jälgin seda, kuidas nad noodile pihta saavad. Aga samas on hea, kui Jõgeval muusikat tehakse. Ma pole õige inimene hindama, sest mul on spetsiifiline muusikamaitse ja ei kuula seda, mis minu maitsele ei vasta.
Hannes: The Misterious on head, nad on noored ja julged. Mulle meeldib, et nad esinevad.
Artur: Nad teevad siin proovi. Esinesid peol enne meid ja siis läkski keel katki.
Paljud on kooliajal teinud mõnda aega bändi, kuid asi on ühel hetkel soiku jäänud. Missugune on teie bändi tulevik?
Artur: Oh, mis meist saab. 12. klassi lähen, siis kavatsen terve aasta rokkida ja teha kõike, mis võimalik. Pärast kooli lähen sõjaväkke.
Hannes: Kõigepealt läheb Artur, siis mina ja jääbki Martin.
Artur: Siis tuleb väike paus, käime sõjaväes ja läheme ülikooli. Muusika jääb siis kirglikuks hobiks. See on meie kooliprojekt. Kuigi Terminaator on üks erandlik näide, kes jäi püsima. Aga meil on ju ees üks kuldne aasta.
Hannes: Alati saame kokku tulla ja midagi teha.
Artur: Sõjaväge ja haridust ei saa ära jätta. Hea käitumise korral on kaks vaba päeva, sel ajal on võimalik bändi teha. Elu tuleb peale.
Martin: Jah elu paneb piirid peale!
Hannes: Teeks hea meelega edasi.
Artur: Küll me leiame mingi võimaluse. Praegu ei mõtle sellest tumedast tulevikust.
Naudime hetkel seda, mida teeme.
i
MARGE TASUR
