Küsimus oli enam kui lihtne. Ajalehes Pärnu Postimees ilmus tema elektroonilisel kujul 19. mail käesoleval aastal kell 10. 58 artikkel pealkirjaga “Ermistu järvelt päästeti merehätta sattunud mehed”. Toimetas seda sõnumit Raido Keskküla.
Meid oli mitu, kes juhtisid tähelepanu tõsiasjale, et järvel ei saa olla merehäda. Pire hiljem pealkiri paraneski: “… päästeti uppumisohtu …”.
Kontrollige sõnu
Ermistu järvel on mitu nime: Ärmistu, Mõisa, Härmesi ja Tõstamaa. Tema suurim sügavus on 2, 9 m, keskmine 1, 3. Suurima sügavuse kohal võid lõhkise künaga piki lainet sõites ümber minna küll.
Ühtede allikate järgi on sealt algav Tõstamaa jõgi pikk viis kilomeetrit. Teiste järgi 3, 8. Liiga suur vahe, et jääda mõõtmisvea piiridesse.
Ilmar Kase (1936) koostatud “Eesti NSV järvede nimestikus” (Tallinn, 1964) on Ermistu järv sees. Kas sealt algav jõgi voolab aga Tõstamaa või Värati või Kihnu lahte – mine võta kinni!
Teises raamatus pealkirjaga “Eesti NSV jõgede nimestik” (Tallinn, 1979), koostajaks August Loopmann (1927 – 2001), leidub küll Ermistu järv, aga on ainult Saare ja Männiku ojad.
Ei oska öelda, kui pikk ja lai peab olema oja selleks, et saada jõeks. Härjapea jõgi Ülemistelt Tallinna lahte on torutatud. Paadiga seal enam ei sõida.
Maadevahejõgi Koigi Pikkjärvelt Kõiguste lahte Laimjalas on juba nire. Pole ojagi. Kui muutuvad loodus ja haldusjaotus, muutuvad ka kohanimed.
Et olla niisugustes asjades täpne ja veenduda kõiges oma silmaga, peaks käima alati ise kohapeal. Vaevalt on Eestis enam ainsatki inimest, kes oleks mööda Härjapea jõe “sängi” käinud samm-sammult. Erinevalt Emajõest on see jõgi juba möödanik (minu jaoks on jõe tunnusteks puhas vesi, vabadus supelda ja püüda kala).
Küsimusi on õieti kolm: (1) kust kohast vaadata järele, mida üks sõna endas sisaldab; (2) kes ja millal sõnakasutuses eksib ning kuidas teda parandada; (3) kui kiiresti on õiget sõna vaja.
Alustagem näitest, mis puudutab meist igaüht: kas Eestis on tegemist poliitilise kriisiga? “Kriis” ei ole eesti omasõna, sest meie sõnad ei alga kahe kaashäälikuga. Sõna on pärit kreeka keelest ja tähendas rebenemist. Joodiku kriis on ligikaudu mõistetav – kassiahastus ja võimetus alustada peaparandusega kohe. Otsekohe.
Poliitiline kriis võib tähendada toimiva valitsuse suutmatust asjadega toime tulla, kuid ta võib seisneda ka riigipöördeohus. Mõlemad diagnoosid on halvad ja enamasti neid panna ei taheta. Kui meil poliitilist kriisi ei ole, mis meil siis on, kui meil pole oma sõnagi? Leisist on noteeritud tegusõnast “rebenema” ainsuse 3. pööre olevikus “rebeuss”. Kas meil poliitika rebeuss? Ütleksin küll. Jah, aga kuidas sa teda tõlgid?
Too kolmas küsimus võib olla seega vägagi rutuline. Leht peab ilmuma, olgu või valede sõnadega.
Kallis sõna
Siinkirjutajale ei ütle rõvedad sõnad palju muud, kui et inimene on ropu suuga. Märksa rohkem ütleb see, milliseid sõnastikke inimese kodus leidub. Järgnev pole mõeldud uhkeldamiseks, aga meie kodus Tähtveres on neid neljakümne ümber (jutt on sõnaraamatutest, mitte entsüklopeediatest või leksikonidest).
Tavalise õpetaja jaoks liiga palju, sest korralik sõnaraamat on hinnalt kulukas. Varje Lonni ja Ellen Niidi koostatud köide “Saarte murde tekstid” kaheksaosalises sarjas “Eesti murded” (1961 – 2002; 7. köide) maksis 2002. aastal 150 krooni. Suur raha, kui näiteks Kalle Velskeri ja Endel Jürimäe “Koolimatemaatika käsiraamat” (2001) maksab 135 krooni, aga Tiina Leego, Leili Vedleri ja Signe Vedleri „Matemaatika õpik kutseõppeasutusele” (2002) 220 krooni.
Seetõttu ei üllatagi mind enam, kui näen enamikes kodudes sõnaraamatuid ning teatmeteoseid, mida pole lõpuni välja ostetud. Raha kulub mujale. Rõvedad sõnad õpib laps ära rahatagi. Tarku sõnu ta odavalt osta aga ei saa. Kõige halvem on, kui ta pannakse ostma valesid sõnu. Liiati vale hinna eest.
iii
PEETER OLESK
