Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis õppival Jõgeva tüdrukul Aana-Liisa Kastel tuli lõppenud õppeaastal originaalne idee: ta otsustas 11. klassi õppekavas ette nähtud uurimistöö asemel üllitada oma luulekogu. Tal polnud aimugi, et käivitab sellega sündmuste ahela, mis viib ta lõpuks Gruusiasse luulefestivalile.
Esimesed sõnade riimiseadmise katsed tegi Aana-Liisa siis, kui oli viie-kuueaastane. Järjepidevamalt on ta luuletanud paar viimast aastat. Treffneri-kooli emakeeleõpetaja oli uurimistöö kirjutamise asemel luulekogu üllitamise mõttega vägagi päri. Ent Aana-Liisa soovis oma esikraamatu “Kaotatud minad” õpetajale esitada koos asjatundja arvamusega. Selle saamiseks saatis ta talvel oma luuletused Leelo Tunglale. Temalt tuli aga aprillis kiri küsimusega, kas Aana-Liisa tahaks osaleda Gruusias toimuval noorte luulefestivalil. Aana-Liisa loomulikult tahtis. Selleks tuli tal kõigepealt valida välja mõned oma paremad luuletused ja saata need kirjanik Jelena Skulskajale, kes oli luulefestivali Eesti-poolne koordinaator. Tema tõlkis kolm Aana-Liisa luuletust vene keelde, millest need omakorda gruusia keelde ümber pandi.
25. juunil avatud VII rahvusvahelisel luulefestivalil “Tsisartkela. Luulenoorus”, mille korraldajaks oli Gribojedovi-nimelise Thbilisi Riikliku Vene Draamateatri direktori Nikolai Sventitski juhitav Vene Klubi, osales 76 noorpoeeti kümnest riigist, enamasti endistest Nõukogude Liidu liiduvabariikidest. Eestit esindas peale Aana-Liisa Kaste Tallinna noorpoeet Igor Irritant.
Festival avati Thbilisis, ent kohaks, kus noorluuletajad kõige pikemalt paigal olid, kujunes Musta mere äärne väikelinn Shekvetili. Seal toimunud meistriklassides (neist üht juhendas ka Jelena Skulskaja) lugesid noored ette oma luuletusi ning kogenud kirjandusinimesed andsid neile nõu, kuidas oma tekste veelgi lihvida ja mis suunas oma loometeel edasi liikuda. Et noored lugesid oma luuletusi emakeeles, ei saanud juhendajad enamikul juhtudel aru luuletuse sisust, küll aga oskasid nad mõndagi järeldada teksti rütmist ja kõlast ning esitaja emotsioonist.
“Sõltumata sellest, mis keeles keegi kirjutab, paneb igaüks oma tekstidesse olulise osa endast. Nii et kui inimene esitab omaenda luulet, saab tema kohta üsna palju teada,” ütles Aana-Liisa.
Poeetide maa
Meistriklasside põhjal jäi Aana-Liisale mulje, et festivalil osalenute enamikul oli oma noorusele vaatamata üsna suur luuletamiskogemus. Shekvetilis jäi noortel aega ka omavahel suhtlemiseks (seda tehti vene ja inglise keeles) ning rannamõnude nautimiseks.
“Nüüd tean, miks Gruusiat nimetatakse poeetide maaks. Sealne maastik on nii romantiline: ühel pool rohelusse uppuvad mäed, teisel pool Must meri,” ütles Aana-Liisa. “Tean nüüd ka seda, miks ülistatakse lõunamaa öid. Tume taevas, Shekvetili ranna eriline must magnetliiv ja valged vahused lained tekitasid erilise emotsiooni.”
Rohketel ekskursioonidel said noored luuletajad tutvuda Gruusia elu-olu, kultuuri ja ajalooga. Ära ei unustatud ka Gruusiaga seotud vene luuletajaid: külastati Mihhail Lermontovi auks Gruusia sõjateele püstitatud monumenti ja Vladimir Majakovski majamuuseumi tema sünnikülas Bagdathis. Mõlemal pool kõlas ka klassikute luule.
Peale looduse ja kultuuriväärtuste jättis Aana-Liisale sügava mulje rikkalike traditsioonidega gruusia köök. Sealsed kohapeal kasvanud viljad — nektariinid, melonid jms — olid aga hoopis maitsvamad kui need, mida meie poodidesse kaugetelt maadelt tuuakse.
Gruusia liiklusest oli Eestist tulnutel üsna raske aru saada.
“Tänavatele kantud märgistust ei peeta miskiks, ohutussaar on täitsa hea parkimiskoht, kui tahad lähedal asuvasse poodi minna, ja vasakpööret võib südamerahuga teha paremast sõidureast,” kirjeldas Aana-Liisa tänavail nähtut. “Kultuurierinevused tulid nii mõneski muus asjas välja. Samas oli meie ja grusiinide vaheliseks oluliseks ühenduslüliks meie ühiste jõududega vändatud film “Mandariinid”. Kui sellest juttu tuli, ilmus gruusia noortele kohe säde silma.”
Otse laulupeole
Festival lõpetati pidulikult Batumi riiklikus draamateatris.
“Ma poleks arvanud, et kümmekonna päevaga on võimalik nii headeks sõpradeks saada. Pisarsilmil jäeti hüvasti ka nendega, kellega lähemalt suhelda ei jõutudki,” ütles Aana-Liisa. “On hea mõelda, et mul on nüüd õige mitmes riigis ees ootamas tuttavad, kes mulle vajaduse korral öömaja pakuvad ning oma maad tutvustavad. Gruusiasse tahan aga kindlasti kunagi tagasi minna. Seal jäi veel nii palju vaatamata.”
Gruusiast jõudis Aana-Liisa tagasi täpselt laulupeo esimeseks päevaks. Lennujaama vastu tulnud vanemad tõid talle rahvarõivad, ta pani need selga ning marssis koos Treffneri gümnaasiumi segakooriga läbi linna Lauluväljakule.
“Gruusias tekkis mul küsimus, kas ma üldse olen nii väga eestlane või hoopis rohkem maailmakodanik. Aga kui koos 30 000 kaasmaalasega laulukaare all seisin, tundsin, et olen ikka väga eestlane,” ütles Aana-Liisa.
Mida ta pärast gümnaasiumi lõpetamist edasi õppima hakkab, ta veel ei tea. Ta ei tea ka seda, millal ilmub tema järgmine luulekogu või kas ta üldse veel kunagi mõne sellise üllitab.
“Aga ma tean, mis tunne on seista Raekoja platsil, käes oma esimene raamat,” ütles Aana-Liisa.
Leelo Tungal, luuletaja, kirjanik ja ajakirja Hea Laps peatoimetaja:
Aana-Liisat kohtasin esimest korda 2007. aasta aprillis, kui ta oli Jõgeva ühisgümnaasiumi 4. klassi õpilane: tookord andsin talle Tallinna Raekojas üle Hea Lapse eriauhinna Sten Roosi muinasjutuvõistlusel. Tema muinasjutt “Kandilised munad” oli väga vaimukas ja hea sõnastusega. Jõgeval on ju ikka olnud (ja on praegugi!) häid õpetajaid, kes oskavad lapsi kirjutama innustada. Aana-Liisa nime kohtasin hiljem veel nii mõnelgi konkursil – olen ju “teeneline žüriiliige”!
Kui leidsin sel talvel oma e-postkastist Aana-Liisa luulekogu “Kaotatud minad” käsikirja, oli see minu jaoks ilus üllatus. Rõõmu tegi see, et Aana-Liisa värssides on oma “uba” sees ja nende taga võib aimata huvitavat isiksust.
Kui Jelena Skulskaja, kes oli tihedalt seotud Gruusias toimuva luulefestivaliga, kutsus mind sinna kaasa ja rääkis võimalusest ühes võtta ka kooliõpilasest poeet või poetess, pakkusingi festivalikutset Aana-Liisale. Ise ma kahjuks tööasjade tõttu sõita ei saanud, aga arvan, et noorele luuletajale on tähtis eakaaslastega tutvuda, nende loomingut näha-kuulata ja iseendast kõnelda. Olin tõesti väga rõõmus, kui sain Aana-Liisalt kirja, mis on headest muljetest ja huvitavatest mälestustest pakil. Huvitavatel inimestel ongi ju huvitav elu!
i
RIINA MÄGI
