Möödunud laupäeval, 19. juulil peeti Pajusi külas seitsmes Pajusi mõisapäev. Seekordseks mõisapreiliks sai Merlin Vint, mõisaprouaks Kati Poolma ja mõisahärraks Ott Valk.
Juba teist aastat juhtis kõnealust mõisapäeva Pajusi vallavanem Reet Alev, kes tunnistas, et võttis selle auväärse ameti enda õlule täiesti vabatahtlikult. Ja nagu valla juhtimisega, sai ta ka ürituse eestvedamisega suurepäraselt hakkama.
Alev märkis avasõnades, et lapsena unistame me sellest, et satuksime kaugesse minevikku, kus elasid krahvid, mõisnikud ja olid elujõus nii lossid kui ka mõisad. Või tahaks näha ennast hoopiski ajas, mis tuleb hoopis tuhandete aastate pärast.
“Aga meil ei ole seda võimalust. Teeme täna nii, et läheme ajas tagasi ja mõtleme sellele ajale, kui siin pargi all kõndisid mõisahärrad ja mõisaprouad ning tunneme ennast ka natukene mõisainimestena,” andis ta üritusele ajaloolise hingamise.
Ja tõesti, taolised ajaloolised ettevõtmised nagu Pajusi mõisapäev, on tegelikult paljudele inimestele olulised. Ühelt poolt viib see meid tagasi esivanemate aega, teisalt jälle annab tänapäeva inimestele võimaluse tunda ennast hoopis teistsugusena kui tavaliselt. Kuidas muidu ja millal veel saaksid naised tunda end tõeliste daamidena või mehed end härradena? Juba ainuüksi vastava ajastu kostüümi selgapanemine loob inimesele rolli ning paneb käituma väljapeetumalt ja sirgeselgsemalt.
Mõisa noorhärra jäi valimata
Tuleb tunnistada, et kauneid daame liugles sel päeval Pajusi mõisapargis päris mitmeid, kuid kahjuks ei leidunud ühtki kostümeeritud väikest last ning meestegi hulgas hakkas vajalikus vormis silma vaid kaks. Üks neist rahvale esinenud väntorelimängija ja teine oli talupoja riietuses päeva külaline.
Pajusi Küla Seltsi juhatuse esimees Jüri Siirmäe tõdes, et sel aastal olid tõesti naised ajastule vastavas riietumises agaramad.
“See võis tuleneda asjaolust, et rahvast oli nüüd vähem, vaid 550. Eelmistel aastatel, kui inimesi oli umbes 700 ringis, siis oli ehk kostüümides inimesi ka rohkem. Olgem ausad, tänavu jäi seetõttu noorhärragi valimata. Aga jah, naised on meil tublid. Naised peaks ka mehed võtma käekõrvale ja nad vastavalt riidesse panema,” soovitas Siirmäe.
Kui peatuda korraks külastajate arvul, siis tegelikult ei ole 550 ennast kirja pannud külastajat sugugi väike arv ühe suhteliselt väikese koha jaoks. Jah, eelnevatel aastatel on rahvast pisut rohkem olnud, kuid sel aastal juhtus paraku nii, et samale laupäevale sattus korraga mitu suurt ettevõtmist. Eks need kärpisidki mõisapäeva külastajate arvu.
“Mõisapäeva traditsioon sai alguse suvepidudest, aga päris mõisapäevana on see toimunud seitsmendat korda. Ja peab tõesti ütlema, et konkurendid on selle aja jooksul väga tubliks läinud. Igal nädalavahetusel on nii palju üritusi, et rahvast hakkab nappima ja esinejate siia saamine on samuti järjest raskemaks muutunud. Ent meie oleme oma traditsioonist ikka kinni pidanud ehk siis mõisapäev toimub juulikuu kolmandal laupäeval,” märkis Siirmäe.
Uus mõisarahvas astus ametisse
Ometigi ei häirinud mõisaproua, -preili ja -härra valimisi mitte miski. Isegi korraks musta pilvena ennast taevasse üles ajanud vihm ja äiksekärgatused ei suutnud Pajusi rahva ettevõtmisele kriipsu peale tõmmata. Ja nii andiski Reet Alev kerges vihmasabinas kohaletulnutele teada, et tänavuseks mõisapreiliks sai Merlin Vint, mõisaprouaks Kati Poolma ning mõisahärraks väntorelimängija Ott Valk. Tiitlitele vastavad lindid pani kaela mullune mõisaproua Eda Liiv.
Ennast hiljem tutvustades märkis Ott Valk, et kostüüm, mis tal seljas, on tegelikult hoopiski väntorelimängija kostüüm. Kunagi olid siis viimased mõisahärradega üpriski sarnases riietuses.
“See kostüüm sobis päris hästi konteksti,” lisas Valk.
Ta möönis, et kuigi töötab mujal, ulatuvad tema juured siiski Põltsamaa piirkonda ning eriti tugevalt on need viimasel ajal juurduma hakanud Pajusisse.
“Mõni aasta tagasi sai siia üks maja ostetud, mida nüüd perega korda teeme ja ehitame. Kui maja valmis, siis plaanimegi siia elama jääda. See pole mitte suvila, vaid ikkagi elumaja,” täpsustas Valk.
Mõisaproua Kati Poolma sõnul tundis ta ennast uues ametis täitsa mõnusalt. Ja pärit on ta loomulikult Pajusist, kuigi praegu elab Pärnus.
“See üritus on saanud meie perele traditsiooniks. Käime igal aastal kogu perega siin,” märkis ta.
Mõisapreili Merlin Vint on enda sõnul üdini Pajusi valla inimene, elab seal ja töötab Põltsamaal.
“Minu jaoks oli selle tiitli saamine tõeline üllatus, mul on selle üle väga hea meel. Kuidagi hästi oleme kolmekesi kokku sattunud,” sõnas ta kaaslastele otsa vaadates. Ja tal on tuline õigus, sest kaks veetlevat daami ja elegantne härrasmees nende vahel olid tõsimeeli nagu ammustest mõisaaegadest tänasesse päeva astunud.
Külaseltsi juhatuse liige Aili Soolepp andis värskele mõisarahvale teada, et lihtsalt niisama nende tiitli kandmine ei lähe. Aasta jooksul tuleb neil korra rahvas kokku kutsuda ja enda poolt midagi põnevat pakkuda. Millal see võiks juhtuda või millisel moel, jääb uuel mõisarahval ise otsustada.
Mõisapäevad sünnivad tugevast koostööst
Kokkuvõtlikult peab nentima, et Pajusis oskavad inimesed tõsimeeli koostööd teha. Seal on vahva külaselts ning rahvamaja, alati appi tõttavad ettevõtjad ja vallavalitsus, kust ettevõtlikud inimesed saavad toetust. Just tänu sellisele ühisele tegemisele ongi olnud võimalik korraldada ja edukalt läbi viia Pajusi mõisapäevi. Siin tuleb ära mainida ka tänavuse mõisapäeva suurtoetaja, Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ja Kohaliku omaalgatuse programm, mida üritusel esindas Toivo Kroon ning kiita tuleks ka Pajusi vallavalitsust.
Külaseltsi juhatuse esimees oli kindlal arvamusel, et kõnealune päev toimub järgmiselgi aastal ning ilmtingimata esialgseid traditsioone järgides ehk siis juulikuu kolmandal laupäeval. Ka mõned plaanid on tulevaks korraks juba tegijate peas liikumas, kuid neist on praegu ennatlik rääkida. Igal juhul peab ütlema, et Pajusi mõisapäev on oma tiibu hakanud sirutama juba Pajusist kaugemalegi, teisisõnu, külastajaid selle üritusele tuleb ka teistest maakondadest.
Ühe kohalolija sõnul on kosutav ja tore näha, kuidas sealne rahvas hingab ühes rütmis, teeb kõike üksteist toetades ning kiirgab headust ümbruskonda. Aga eks väike kant peabki kokku hoidma ning veel – paiga tugevust ei määra mitte selle territooriumi suurus, vaid seal elavate inimeste ühtsus. Pajusi on oma tugevust mõisapäevadega igal juhul kinnitanud.
i
HELLE SUVI
