Haridusministeerium on viimastel aastatel mitmesuguste vahenditega üritanud gümnaasiumivõrku korrastada. Loodud on riigigümnaasiumid ning keelati gümnaasiumiosa õpetajate palkade maksmine põhikooli õpetajate palgafondi arvel.
Õnneks ei ole see “kinni keeratud kraan” veel kõiki maagümnaasiume suretanud. Viimsed hingetõmbed on aga nii mõnelgi pool möödunud kooliaasta jooksul viinud mõtteni, et kool tuleb sulgeda. Puhaste gümnaasiumide ideaal kaalub üles maalaste õiguse haridusele. Koolimudel 1-12 klassi ehk nn torukool peab kaduma! Selle soovi kinnituseks oli aasta alguses uudis haridusministeeriumist, kus minister peab plaani lubada väikestel maagümnaasiumidel maksta edaspidi palka põhikoolide arvelt, kui need soostuvad lähiaastail uksed sulgema.
Maagümnaasiumi sulgemise eest preemia
“Võiksime neil lubada seni, kuni gümnaasium sulgub ehk igal aastal klassi võrra kahaneb, ristsubsideerimist põhikooli arvel, nii nagu see siiani on käinud,” ütles haridusminister Jaak Aaviksoo (http://online.le.ee/2014/02/27/). Nn preemia lubamine maagümnaasiumi sulgemise eest oleks olnud uus präänik, millega vallavalitsusi survestada.
Tänaseks on olukord muutunud, ametis on uus minister. Survepräänik ei küpsenud söögikõlblikuks. Kuigi suures plaanis pole ideaali poole püüdlemist maha maetud, on siiski rõõmustav tõdeda, et nn torukoolidel taastub lähiajal endine rahastusmudel. Kinni keeratud kraanist hakkab taas tilkuma maalastele haridustee jätkamiseks vajalik eluvesi – eelarveraha.
Omavalitsused ei ole sunnitud äärmuslike rahastustingimuste surve all otsuseid langetama. Aega on otsustamiseks, kas jätkab oma kool. On aega koostööks naaberomavalitsustega, on aega lõpetamiseks, kui lapsi tõesti ei lisandu ja mujal saab anda paremat haridust.
Ideaali ihalus
Lõpetamise otsus peab olema aga väga kaalutletud ja riigi tasandil tuleb üle vaadata ka ideaali ihalus. Olgu meile igahommikuseks meeldetuletuseks põhiseadus, mis seab eesmärgiks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Hariduseta on seda raske teha.
Koolivõrgu korrastamine on vajalik, kuid sunniviisiliselt sulgemine ei ole õige tee. Mida me tahame? Kas soovime, et igas Eestimaa nurgas on elu aastaringselt või koondume külg-külje kõrvale suurlinnade ümber ning võtame enamuse maast looduskaitse alla. Ehk siiski mõistame, et oleme ise osake loodusest ja nii omapärased, et peame esmalt kaitsma oma lapsi ja seeläbi ka oma keelt ja kultuuri.
Meie haritud lapsed kaitsevad ja hoiavad meie maad siis ka ilma ülevalt tulevate käskude ja keeldudeta. Me ei saa kehtestada numbrilisi norme üle kogu maa ühtviisi. Ehk on otstarbekam suunata osa keskhariduse rahast riigikooli ehitamise asemel olemasoleva hiljuti renoveeritud maagümnaasiumi konkurentsivõime tõstmiseks.
Eemalt on lihtne soovitada
Näitena olgu toodud kolm kooli Jõgeva- ja Tartumaalt. Alatskivi gümnaasium vajab hädasti õpilaskodu laienduseks raha, et arendada piirkondlikult vajalik gümnaasium atraktiivseks ja konkurentsivõimelisemaks. Põltsamaa Ühisgümnaasium on teinud tublisti tööd õppesuundade valikul, võimaldades seeläbi piirkonna õpilastele head haridust. Valitud infotehnoloogia suund ei ole aga jätkusuutlikuna odav ülal pidada.
Gümnaasiumihariduse kadumine Põltsamaal oleks praeguste uudiste taustal, kus Põltsamaa Ametikooli jätkamine ei ole kindel, täiesti mõeldamatu. Mustvee linnas on aga kahe eri emakeelega nn torukooli jagunemine: eesti põhikool, vene põhikool ja Mustvee gümnaasium, kus õppetöö on nii eesti kui ka vene keeles.
Ilmselgelt on eemalt soovitada lihtsam, kui kohapeal otsustada, kuid ehk õnnestub siiski sama hulga vahenditega tagada igale lapsele õigus haridusele ja maal elades ei pea keegi tunnetama, et on teisejärguline ning peab leppima vähemaga.
Seni on püsinud arvamus, et neli klassi haridust võiks laps saada kodu lähedal. Neljaklassilisest külakoolist on tänapäeval hakkamasaamiseks aga selgelt vähe.
i
TERJE TREI, riigikogu maaelu komisjoni liige, Reformierakond
