Juba ligi kakskümmend aastat on Eestis räägitud piirkondlikust ebavõrdsusest ning keskustest kaugemal asuvate omavalitsuste rahvaarvu langusest, viimasel ajal suisa ääremaastumisest. Võimaliku lahendusena on välja pakutud mitmesuguseid haldusreformi mudeleid ning ka maksualaseid muudatusi, kuid reaalsete tegudeni pole seniajani jõutud. Riiklik regionaalpoliitika on jäänud paljuski paberile või piirdunud pisiküsimuste lahendamisega.
Kohalikud omavalitsused pole võrdväärsed koostööpartnerid
Kahjuks on viimaste valitsuskoalitsioonide tegevus näidanud, et kohalikke omavalitsusi peetakse kesktasandi alluvateks, mitte võrdväärseteks koostööpartneriteks. Minu väidet tõestavad nii omavalitsuste tulubaasi kärpimine, mitmete kohalike maksude kaotamine, kohalike teede rahastuse vähendamine kui ka mitmed teised otsused. Väga ilmekalt on alates 2009. aastast kehtivaid kärpeid kirjeldanud Eesti Linnade Liidu tegevdirektor. Tema sõnul vajutati kriisi ajal omavalitsuste pead vee alla ning hoolimata kriisi lõpust hoitakse neid ikka veel vee all. Kohalike omavalitsuste põhjendatud rahulolematust on seega juba aastaid ignoreeritud.
63 omavalitsust
Üle kuue aasta regionaalministri ametit pidanud Siim Valmar Kiisler pühendus omavalitsuskorralduse reformi väljatöötamisele. Tema poolt käesoleval kevadel riigikogule esitatud “Tõmbekeskuste Eesti” mudel näeb ette omavalitsuste arvu vähendamist 215-lt maksimaalselt 63-ni. Samas ei lahenda antud reformikava kõige olulisemat – riigi ja omavalitsuste ülesannete jaotust ega tulubaasi küsimust. Kiisleri reformi edasine saatus on küsitav, sest märtsi lõpus ametisse astunud Reformierakonna ja SDE valitsuskoalitsioon ei toeta seda.
Uus valitsus lubab töötada 2015. aastaks välja omapoolse omavalitsusreformi kava, millega määratletakse ülesannete jaotus eri tasandite vahel ning nende täitmiseks vajalik rahastamine. Teoreetiliselt võttes on see mõistlik lähenemine, sest haldusreform ei saa olla mehhaaniline linnade-valdade liitmine, vaid eeldab märksa põhjalikumaid ümberkorraldusi. Samas muudab eesmärgi küsitavaks asjaolu, et järgmise aasta märtsis toimuvad riigikogu valimised ning võimule võib tulla uus ja senisest erineva nägemusega valitsusliit.
Omavalitsused peavad pingutama
Ajal, mil riigijuhid võimalikke ümberkorraldusi arutavad, tuleb linnadel ja valdadel oma elanike heaolu nimel üha enam pingutada. Rahvaarvu jätkuva languse, hiljutise majanduskriisi ning 2009. aastal läbi viidud ja seni kehtivate tulubaasi kärbete tõttu on enamiku omavalitsuste toimetulek märksa keerulisem kui kriiseelsel ajal. Samas tuleb ka täna ja tulevikus pakkuda kõigile Eesti inimestele vajalikke teenuseid ja toetusi sõltumata elukohast. Seetõttu tuleb riigil juba täna astuda konkreetseid samme, et tagada võrdväärsed elutingimused kõigis Eesti omavalitsuses.
Kahjuks tundub, et uus valitsuskoalitsioon ei ole seadnud selgeid eesmärke piirkondliku tasakaalustatuse parandamiseks. Pigem on valitsuse senised otsused veelgi suurendanud ebakindlust ja teadmatust. Näiteks jätab regionaalministri ametikoha kaotamine mulje, et tegemist pole riigi jaoks prioriteetse valdkonnaga ning tekitab küsimuse, kes üldse Eesti regionaalpoliitika eest vastutab. Samuti ei pea ma sarnaselt omavalitsusliitudega õigeks valitsusparteide otsust siduda teehoiu rahastamine lahti kütuseaktsiisi laekumisest. See tegu on selge näide sellest, kuidas valitsuskoalitsioon rakendab oma mugavus- ja jõupoliitikat “väiksema venna”, kohalike omavalitsuste suhtes. Kohalike teede stabiilse rahastuse tagamiseks tuleb hoopis seadusega taaskehtestada kindel protsent, mis kütuseaktsiisist teehoidu suunatavast rahast omavalitsustele eraldatakse.
Selgust on vaja ka hariduse valdkonnas
Tänane valitsusliit ei saa tegutseda vahevalitsusena, mis tegeleb ainult väljavalitud valdkondadega. Iga valitsuskoalitsioon vastutab üheaegselt kõigi riiklikult oluliste küsimuste eest ning regionaalpoliitika kuulub kindlasti nende hulka. Omavalitsuste tulubaasi taastamise ja kohalike teede piisava rahastuse kõrval vajavad inimesed selgust ka haridusvaldkonnas. Ma pean silmas eeskätt koolivõrgu planeerimist ning õpetajatele korduvalt lubatud palgatõusu, mis ei tohi tulla õpilaste arenguks vajalike tugiteenuste (logopeed, psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog) ega kohalike omavalitsuste rahastuse arvelt.
Loodan siiralt, et valitsuskoalitsioon mõistab loetletud küsimuste olulisust 2015. aasta riigieelarve koostamisel. Kahel eelmisel aastal ignoreeris valitsus omavalitsuste vajadusi ning seetõttu jäi riigieelarve mõlemal korral ka omavalitsusliitude koostöökogu delegatsiooni poolt allkirjastamata. Tänasel valitsuskoalitsioonil tuleb õppida eelmise valitsuse vigadest ning arvestada ka omavalitsuste esindusliitude ja opositsioonierakondade ettepanekuid.
Riiklik regionaalpoliitika peab olema tugev ja terviklik ning kaasama kõiki osapooli.
i
JÜRI RATAS, riigikogu aseesimees, Keskerakond
