Pole teatavasti kiiremat aastaaega kui seesama lühikesevõitu suvi. Küla- või kodukandipäevi, suguvõsade kokkutulekuid ja koolide juubeleid peetakse korraga ja kordamööda ning kusagilt ei tahaks puududa. Aeg kaob kiiresti ja lõikuskuu juba paistab, eriti siis, kui kalendermärkmikku piiluda… Aga ei saa ju meie kliimas talvel piknikke pidada, lapsepõlveradadel uidata, kunagisi koolimaju ja –aedu üle vaadata.
Mida küpsemaks saab inimene, seda tähtsamaks muutub talle möödunu, seda rohkem tahab ta suhelda nendega, kel temaga samad lapsepõlve- ja noorusmälestused. Seepärast ei otsita sellistele nostalgilistele kokkusaamistele sageli ka kuigi palju meelelahutajaid, sest kui aastate järel taas üksteist nähakse, siis tahetakse ju vaid meenutada ja juttu jätkub kauemaks.
Tõsi, marjad huikavad juba nii aias kui metsas korjajate järele, tühjaks saanud moosipurgid ja mahlapudelid kõlisevad ootusärevalt keldririiuleil, majapidamistes on alati tuhat hädapärast tööd, aga võtkem see aeg ja mingem neile kokkusaamistele, kui ka tundub, et neid liiga tihedalt on.
Muidu võib juhtuda, et loed talvel mõne eaka sugulase, kunagise lahke naabritädi või armastatud õpetaja nime musta randiga kastikesest ja ohkad, et näe, ei saanudki enam kokku…
17. juuli 2014
