Puurmani vallas Mäända külas asuva Otsa talu peretütar Helina Kalev harrastab kestvusratsutamist ning on sellel spordialal saavutanud märkimisväärset edu nii üle-eestilistel kui ka rahvusvahelistel võistlustel.
Tänavu saavutas Helina Kalev juunioride klassis 80 kilomeetri pikkuse vahemaa läbimisel esikoha Haanjamaal peetud rahvusvahelistel võistlusel kestvusratsutamises. “Ega ma võitma läinudki. Algul mõtlesin, et hea, kui distantsi lõpuni sõidan. Haanja radadel on hea ratsutada ja positiivselt mõjub ka sellel spordialal võistlejate sõbralik seltskond. Konkurente välisriikidest oli tänavu Soomest ja Rootsist,” rääkis ta. Möödunud aastal tuli Helina samal võistlusel kolmandaks.
Kõige olulisem on usaldus
“Kestvusratsutamine on hobuse kiirus- ja vastupidavusvõistlus, kus pannakse proovile ratsaniku maastikul ratsutamise oskused. Rajal võib olla mitmesuguseid looduslikke takistusi, maastik on väga erinev ja vahelduv. Ühepäevastel võistlustel läbitakse kuni 160 kilomeetri pikkusi distantse,” rääkis Helina, kes on viimastel võistlustel ratsutanud ponil Suzuki. Selle hobuse valis neiu jaoks välja treener Margit Rändur. Võistluspaika minnakse kohale eelmisel õhtul. “Suzuki on väikesekasvuline, kuid võimekas poni, kellel vanust seitse aastat. Vahel kipub ta liigselt kihutama, üldiselt saame aga hästi läbi.
Kõige olulisem hobuse ja ratsutaja koostöös on usaldus. Usutavasti tunnetab hobune sedagi, kui võistlusel on hästi läinud ja ratsanikul rõõmus meel,” ütles Jõgevamaa gümnaasiumi üheteistkümnenda klassi õpilane Helina Kalev.
Tema esimeseks hobuseks kestvusratsutamisel oli Simson, kellega on samuti mitmeid võistlusi võidetud. Hiljuti hakkas Helina tegelema ka takistussõiduga. “Kui kestvusratsutamises on rõivastus vaba, siis takistussõidus kantakse valgeid pükse ja sääriseid ning võistluspintsakut ehk redingoti,” selgitas ta.
Hobused kodutaluski
“Minu huvi ratsutamise vastu algas seitse aastat tagasi, kui ema, kes ka ise on seda spordiala harrastanud, mind esimest korda treeningule viis. Varem olin proovinud hobusega sõita mõnel laadal ja sadulast maha ma igatahes ei kukkunud. Arvestades mu huviala, ostsid vanemad hobused ka meie kodutalusse. Praegu on meil kaks hobust – Putter Atacama ja Butterfly. Üldiselt on hobustele nime panemisel reegel, et sama tähega, millega algab hobuse isa nimi, pannakse nimi ka tema varsale,” rääkis Helina. Tüdruk on muide sündinud Haapsalus, kuid elab kümnendat aastat koos vanematega Mäända külas.
“Käin sageli meie hobustega ratsutamas ka koduümbruses. Üldiselt võtavad autojuhid ratsutajat nähes tempot maha. Mõned kipuvad aga mööda kihutama, mille tulemusena hobune ehmub ja kraavi hüppab,” lausus ta.
Rohkem tähelepanu ratsaspordile
Helina Kalevit võluvad ratsaspordis ennekõike hobused ja võimalus nendega palju aega koos veeta.
“Eestis võiks ratsutamine senisest populaarsem olla, nagu on mitmes teises riigis,” märkis tütarlaps, keda peagi taas võistlused ees ootavad. Need on Lõuna-Eestis peetavad juunioride Eesti meistrivõistlused, kus Helina võistleb hobusel Amanda. Võistlema läheb Helina enda sõnul selle hobusega, kes Margit Ränduril parajasti vaba on.
Ratsutamine on kulukas spordiala ja võimaluse eest sellega tegeleda on Helina Kalev tänulik emale ja isale. Samas loodab ta edaspidi ka sponsorite abile.
i
JAAN LUKAS
