Kirjavahetus kultuuriministriga rahvastiku teemal algas kaks kuud tagasi, kui läkitasin talle vabadusvõitleja Jüri Kuke aulakonverentsil peetud ettekande “Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel” teksti. See päädis siinkirjutaja tunniajalise kohtumisega kultuuriminister Urve Tiidusega. Läksin kohtumisele üsna suurte lootustega. Kümne aasta jooksul polnud ükski tippametnik ega -poliitik minu sõnumit rahvastikukriisist sügavamalt arutada soovinud. Kaasas olid aastatega kogunenud seisukohad ja memo jutuajamiseks. Et aga minister ei kasutanud nõupidamistelaua taga ühtki paberit, siis jätsin minagi oma memo taskusse. Seda enam, et ette valmistatud soovid olid ju peas.
Hakatuseks rõhutasin oma viit positsiooni suhetes kultuurivaldkonnaga läbi sugulussidemete, ent nendega ministrit ei üllatanud. Lähenesin teemale, sõnades, et kultuuriinimesed ei taju alati oma panuse suurust ja võimalikkust rahvastikuprotsessides. Tuginesin oma kogemusele ristiisa Veljo Tormisega, kellele andsin 1995. aastal Viru tänava otsas lendlehe andmetega rahva tervise allakäigust. Ta laiutas käsi, et mida tema siin teha saab. Aga kaks aastat tagasi Suure-Jaanis rahvale esinedes ta tunnistas, et tsüklit “Unustatud rahvad” kokku seades, mis ju kestis aastaid, oli tal kogu aeg silme ees eesti rahva saatus.
See asjaolu kõlab kui üleskutse kunsti, kirjanduse ja teaduse viljelejatele – silme ees peaks seisma loomingu ülim eesmärk, et maa tühjaks ei jääks ja me ise tsükli rahvaste hulka ei satuks. Praegune trend riikliku statistika andmetel on, et taasiseseisvumise järel on rahvaarv vähenenud veerand miljoni võrra, sealhulgas eestlaste oma seitsmekümne tuhande võrra. Möödunud aastal Toompea Haridusseminari üleskutse loomeliitudele, kes oma 25 aastat tagasi peetud pleenumil nii kuulsaks said, jäi vastuseta või olid vastused poolikud.
Esimene ettepanek – kutsuda ellu rahvastikuprotsesside rubriik kultuurilehes Sirp
See tähendaks tellimustöid, tõlkeid, pädevate isikute artikleid, intervjuusid, ülevaateid ümarlaudadest, sümpoosionidest, seminaridest-konverentsidest jne. Vajame teavet ja rahvaarutelu rahvastikukriisist üle saamiseks. Vajame ka kompetentsemaid ajakirjanikke, kes valdaksid teemat. Tänane ajakirjanik on orienteeritud uudisele.
Probleemide sõnastamine, analüüsi süsteemsus, käsituse sügavus ebakohtade põhjuste tuvastamisel, nõudlikkus saadikute ja ametnike hoolimatuse avalikustamisel on jäänud unarusse. Neljakümne aasta tagune kogemus – ajalehe Edasi vestlusring “Iive, iive, iive” – andis mitu tuhat lisasündi. Tänane eraõiguslik Postimees ei allu seaduse järgi kultuuriministrile ja paistab, et sel ajalehel ei ole tahet või selle ajalehe juhtkonnas ei ole enam inimesi, keda juhiksid aated ja kes tunneksid rahva ees kohustust käsitada rahvastikuhoidu olulisena.
Teine ettepanek – rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise seminar kultuuriministeeriumis
Just nimelt ministeeriumis selle autoriteedis ja pädevuses, toetudes selle institutsiooni õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsusele. Selles ettepanekus kumab läbi põhiseaduse preambula fraas. Rahvuse kahanemine, ümberpaiknemine linnadesse ja väljaränne puudutavad kultuuriministeeriumi, kes ei tohiks kujunenud olukorras endist viisi jätkata. Mida ette võtta, pole selge ju kellelgi (või kui on, siis miks ta vaikib!).
Seminaris on võimalik sõnastada probleemid ja korraldada nende analüüs (probleemide tekke, püsimise, laienemise-süvenemise otseste ja kaudsete põhjuste analüüs) ja lahendusteede otsimine ning seostamine. Muidugi on sellistel arutlustel mõtet vaid asjatundjate osavõtul. Toompea Haridusseminaril on pakkuda 18-aastane töökogemus. Tundub, et üks selle tööprintsiipe – seminarilauas on kõik võrdsed – on kaasa tulnud Inglismaalt kuningas Arthuri ümarlauast. Meie seminar rakendab oma tegevuses kahe tuhande viiesaja aasta tagust Sokratese võtet tänapäevases kuues – probleem ja selle põhjused, küsimused ja ettepanekud, märgukirjad tippametnikele nende vastutusalas.
