Tallinnas peeti möödunud nädalavahetusel XXVI laulu- ja XIX tantsupidu ?Aja puudutus. Puudutuse aeg?. Suurpidude puudutus jääb tuhandeid inimesi veel kauaks saatma.
Mulle on laulupeol alati meeldinud vaadata dirigendi nägu, mitte tema selga. Seepärst eelistan ma peol käia lauljana. Viimasel kahel laulupeol olen seda teinud Palamuse segakoori Kuus Õuna koosseisus. Kui pealtvaataja mällu võib pidu salvestuda ka ühe tipphetke emotsioonina, siis laulja peomälestus kujutab endast tavaliselt suurest arvust erinäolistest kildudest moodustuvat mosaiiki. Minu seekordse laulupeomosaiigi üks värvikamaid kilde pärineb, nii kummaline kui see ka pole, Balti jaama turult, kuhu sattusin laulupeo esimese päeva hommikul enne rongkäiku.
Balti jaama turg on üks pealinna omapärasemaid paiku, kust leiab nostalgilist vanakraami, taskukohaseid kehakatteid ja jalanõusid ning igat sorti suupärast. Lettide taga seisvad inimesed kõnelevad seal enamasti vene keelt. Olen sealt vahel ka midagi ostnud, aga rohkem käin turul atmosfääri pärast.
Kui ühte riidepoodi sisenen, seirab müüja pika pilguga minu rahvarõivaid ning küsib üllatunult: ?Prazdnik t?to-li?? (?Kas pidu on või??). Seletan tallinlasest müüjale, et tema kodulinnas on alanud laulu- ja tantsupidu ning mõtlen, et olen trehvanud eredale näitele eestlaste ja venelaste erinevast inforuumist.
Jõuan sellele mõelda vaid paar minutit, sest järgmise poe müüja huulilt kõlab hoopis soe õnnesoov: ?S prazdnikom!? Müüjanna soovib mulle ilusat pidu ja ütleb, et on suisa kade mu peale, et ma sellisel peol osaleda saan. ?Ma tean, mida see pidu teile tähendab ning kui palju rõõmu ja energiat laulmine annab, sest ma olen ise ka kunagi laulnud,? ütleb proua ja läheb sujuvalt üle teistlaadi põletavale päevateemale. ?Aga mõelge, mis praegu Ukrainas on. See on õudus! Kujutage ette, et teie marsiksite laulupeorongkäigus ja teid hakataks relvadest tulistama!?
Tajume vist mõlemad, et jutt hakkab kalduma libedale pinnale ning jätame selle veel ohutus staadiumis katki ning lahkume sõpradena.
Jõuan turul kohata veel kolmandatki suhtumist. ?Oi, ma unustasin täitsa ära, et täna peorongkäik on! Mis kellast trammiliiklus kinni pannakse?? küsib ühe järjekordse poe venelannast müüja. Ütlen talle umbkaudse aja. ?Noh, siis on kunded varsti läinud!? ohkab müüja kurvalt.
* * *
Laulupeorongkäik on nagu laulupeorongkäik ikka. Segakoor Kuus Õuna jõuab teekonnal Kaarli kiriku juurest Lauluväljakule umbes kakskümmend viis korda ?Paunvere polkat? laulda, neist ühe korra rahvusringhäälingu reporterite Tarmo Tiisleri ja Margit Kilumetsa mikrofoni. Hääle peavad meile seekord kätte andma isehakanud ?abidirigendid?, sest Kuue Õuna pärisdirigent Maret Oja marsib maakonna kolonni peas. Temale ja Jõgeva meeskoori Mehis presidendile Heino Ilvesele saab nimelt laululava ette jõudes osaks au seista peotule tõrviku auvalves ajal, mil meie maakonna kolonn lava eest läbi marsib. Sellist auvalvet korraldatakse peorongkäigu ajal esimest korda. Uhke tunne on küll vaadata tulevalves just oma koori dirigenti!
* * *
Lõuna kujuneb justkui rongkäigu jätkuks, sest sööma tuleb seekord suunduda Eesti Näituste messikeskuse C-halli, mis asub päris pika jalgsimatka kaugusel. Halli sisenedes kuuleme juba reedesest proovipäevast tuttavaid käsklusi, mida jagab mikrofoni vahendusel rõdul istuv nimetu noormees:
?Palun liikuge kandikutega kolmanda ja neljanda lauarea lõppu, ärge jääge istuma kuhugi vahepeale! Kui olete söömise lõpetanud, palun väljuge sööklast ja tehke ruumi uutele sööjatele! Ärge määrake kohtumisi söökla ukse juurde, te segate seal teisi inimesi!? Õpetuste lõppematut voogu kuulates tahaksin teada saada, mis nende jagaja nimi on. Esitaksin selle absurdihuumori suurmeistri meelsasti tuleval aastal Oskar Lutsu huumoripreemia kandidaadiks. Absurd seisneb nimelt selles, et hiigelhall ei saa tipphetkedelgi nii täis, et sööjad seal mingit juhendamist vajaksid. Erilise selgusega jõuab ?söögikorraldaja? ameti absurdsus minu ajju siis, kui satun esimese kontserdi eelsel ühendkooride rivistusel tõelisse inimtroppi, mis vajaks kiiret lahtiharutamist. Aga harutajat pole.
* * *
Laulupeo esimese kontserdi kavast on suurem osa valikkooride kanda. Tahtsime meiegi nende hulka kandideerida, ent vaatasime lõpuks reaalsusele näkku ja loobusime: sellist aega, et laulupeo põhirepertuaarile lisaks veel kümmekond laulu selgeks õppida, poleks meil kusagilt võtta olnud. Vaatamata sellele, et me ise laval pole, kujuneb esimese õhtu emotsioon võimsaks, sest kontserdi kava on kui kvintessents kõigi eelmiste pidude repertuaarist. Kontserdi lõpp meenutab öölaulupidu: on Tõnis Mäe ?Koit?, ühendatud ja üles tõstetud käed, lehvivad lipud ja ehe isamaaline vaimustus.
Niisama ülev on teise kontserdi lõpp: meie segakooriblokk ja viimased ühendkoorilaulud. Peo nimilugu ?Puudutus? kõlab oma kolm korda peo kunstilise juhi Hirvo Surva dirigeerimisel ning pärast veel mitu korda ilma dirigendita. On eriline tunne olla mitmekümne tuhande pealise ?isejuhenduva? koori keskel ning tajuda häälte ja inimvaimude müstilist kooskõla. See puudutab. Puudutab kaua veel.
RIINA MÄGI
