Tänavu lõpetas Jõgevamaa gümnaasiumi esimene lend, kelle seas oli viis medalisti. Kaks neist, Hille Malm ja Ilmar Lõhmus, said kuldmedali. Mõlemad reaalklassi lõpetanud noored on hingelt kunstnikud, nokitsejad ning loojad.
Hille kirjeldas aega pärast kooli lõppu nii: “Tekkis tunne, et midagi ei ole enam teha. Käisin toast tuppa ning otsisin, mida teha. Kuidagi tühi tunne oli – kõik sai nii järsku otsa.”
Ilmari sõnul hakkas ta juba pärast tutipäeva vabadust tundma ning eksamieelset ärevust väga ei olnudki. “Praegu on hea kerge tunne, et midagi tegema ei pea, tegelikult ega ei tahagi,” tunnistas Ilmar kergendusega.
“Leidsin nüüd enda jaoks jällegi raamatud, mida ma eksamiperioodil lugeda ei jõudnud. Praegu tunnen kergendust ja uhkust, sest üks periood on läbi saanud,” rääkis Hille. “Arvan, et veelgi põnevam aeg on veel ees,” lausus Ilmar ootusärevalt.
Et 12 aastat edukalt õppida, tuleb olla kohusetundlik ja teha järjepidevalt tööd. Loomulikult on tähtis ka oskus ennast motiveerida. Ilmari sõnul oli tema motivaatoriks kuldmedal. “Mäletan, et olin 5. klassis, kui õde kooli lõpetas, siis ütlesin, et mina võtan ükskord selle kuldmedali ära,” meenutas Ilmar. Ning kui vahel jäi noormehel õppimislustist puudu, mõtles ta alati, et on ju nii palju pingutanud ning enam ei saa alla anda. Hille sõnul ei mäleta ta, et oleks endale kuldmedalit eesmärgiks seadnud, kuid ema on talle rääkinud, et ta oli medalist juba lasteaias unistanud. Teadlikud mõtted lõpetada kool medaliga tekkisid alles põhikooli lõpus.
Esimene ja viimane aasta uues koolis
Viimasel õppeaastal asusid Hille ja Ilmar oma klassiga õppima uude Jõgevamaa gümnaasiumi. Noorte sõnul kohanesid nad uue õppesüsteemiga üllatavalt kiiresti. Pikkade läbirääkimiste tulemusena peeti vana traditsiooni järgi õpetajate päeva ning rebaste nädalat.
“Olime selle üle väga rõõmsad, oleme näinud juba 1. klassist alates, kuidas neid asju on tehtud, ning unistasime, kuidas meid rebasteks ristitakse ning kuidas saame ise tunde anda,” jutustas Hille.
Ilmari sõnul oli uues riigigümnaasiumis õppimine isegi kergem. “Minu jaoks oli üleminek loomulik kulg. Füüsikat pidin rohkem õppima, kuid harjusin kiiresti ära,” kirjeldas Hille kooliaastat uues riigigümnaasiumis. Ta lisab, et alguses oli palju küsimusi, miks peab kool algama pool üheksa ja valikained on nii hilja.
Nii Ilmar kui Hille leidsid, et 75 minuti pikkune tund on keskendumiseks palju parem ning ei pea iga uue aine jaoks liiga kiiresti ümber häälestuma. “See tundus palju kergem aasta. Aineid oli vähem. Viimane trimester jäi ainult eksamiainetele keskendumiseks ja see võttis juba pingeid maha,” arutles Ilmar.
Pikemad tunnid aitasid ainesse paremini süveneda ning Hille arvates sai paljugi selgeks just tunnis kuulates. Seetõttu oli kodus ka vähem õppida. Hille ja Ilmar on ühel meelel, et Jõgevamaa gümnaasiumis saab väga hea hariduse.
“Arvan, et ei ole vaja Tartusse ega Tallinna minna. Kui on tahet, siis saab ka Jõgeval hästi õppida ning edukalt eksameid teha,” on Ilmar veendunud. “Olen ülimalt õnnelik, et sain käia selle aasta uues koolis,” oli ka Hille rahul. Ilmargi leidis, et aastaks kuhugi mujale õppima minna oleks olnud mõttetu. “Siin on muhe, vahva ja nooruslik juhtkond ning ma julgen seda kooli soovitada,” on Hille veendunud.
Belgias tarkust kogumas
Hille käis 11. klassis vahetusõpilasena Belgias. Sinna minnes oli Hille veendunud, et temast saab moekunstnik. Pärast aastat võõrsil kunstikallakuga gümnaasiumis õppimist jõudis ta aga äratundmisele, et kunst on talle hobi, mitte elukutse. “Olen kunstikoolis juba 14 aastat käinud. Pärast põhiõppe läbimist jäin kooli edasi ja võtsin eratunde,” täpsustas neiu. Belgias oli nädalas 21 kunstitundi, matemaatikat, keemiat ja füüsikat ei olnud aga üldse. “Kartsin, et ei mäleta tagasi koju jõudes enam midagi,” tunnistas neiu.
Praegu on Hillel külas tema Belgia vanemad. Nad tulid oma tüdrukule õnne soovima ning kindlasti tulevad laulupeole uudistama ja Eesti tütrele kaasa elama. Belgia vanemate külaskäik ongi Hille sõnul tore koolilõpukingitus. Hillel on Belgias ka vanem õde ja vend ning toredad õpetajad ja koolikaaslased, kellega suheldakse siiani. Vahetatakse kirju ja saadetakse šokolaade. Enne koju naasmist tegi Hille oma Belgia vennale suure kingituse. “Maalisin tema uue korteri seinale Davidi maali koopia Napoleonist hobuse seljas ning Napoleoni näo asemel maalisin hoopiski korteri omaniku näo,” kirjeldas Hille naerdes.
Rännupisikuga on ka Hille perekonnaliikmed. Nimelt on tema vanem õde õppinud Ameerikas ning noorem õde saabus just Austriast.
Ilmar aga naudib õppimises järjepidevust. “Ma poleks suutnud aastat ilma matemaatikata olla. Ma ei tea, mis oleks siis õppimisest saanud,” tunnistas noormees.
Tee viib pealinna
Mõlemad kuldmedalistid jätkavad sügisel õpinguid Tallinnas. Hillel on plaanis minna Tallinna tehnikaülikooli, eelkõige on tal huvi rahvusvaheliste suhete ning tulevikus diplomaatia vastu. Hetkel on veel kaalumisel avalik haldus ning riigiteadused. Ilmari kindel valik on aga infotehnoloogia. Noormehe hobiks ja huviks on olnud alati ka ajalugu. “Paljud isegi soovitasid, et võiksin hoopis ajalugu õppida, kuid leian, et IT valdkond on perspektiivikam, ajalooga saan selle kõrvalt tegelda,” rääkis ta.
“Alati on meeldivamad need asjad, mida teed ilma sunduseta. Arvan, et kui ma peaksin hakkama aastaarve pähe õppima, ei tahaks ma ajaloost enam kuuldagi,” ütles Ilmar muiates. Noormehel on huvi eelkõige antiik-kreeka ja rooma ajaloo vastu, mõni teemakohane raamat on tal alati käsil.
Kui õppimisest saab küllalt, mängib Ilmar koos sõpradega jalgpalli. Lisaks ajaloole tunneb ta huvi kunsti vastu.
“Mulle meeldis filme teha ja arvasin, et hakkan kunagi sellega tegelema,” rääkis Ilmar. Kuid animaatoritele töövarjuks olles sai noormehele selgeks, et kunstniku elu on raske, vahepeal on ja siis jälle ei ole tööd. Vanema venna ja õe julgustusel valis Ilmar infotehnoloogia ning on kindel, et selles valdkonnas leiab ta kindlasti tööd. Isegi president Ilves rõhutas ju parimate õpilaste vastuvõtul, et tulevikus toetub kõik infotehnoloogiale.
Hille kinnitas, et Ilmaril on filminduse peale kätt. “Ilmar on kõik meie kooli videod teinud, ta lõikas ja monteeris neid hiliste õhtutundideni, vahel isegi hommikuni,” kiitis Hille. Neiul sõnul on tal olnud oma karjääri osas ulmelisi plaane – alates lennujuhtimisest kuni operaatoriametini. Kuid nüüd on valik kindel. “Tahan vaheldust, ma ei suuda rutiinset tööd teha. Arvan, et diplomaadi töö just seda pakubki.”
Nii Hille kui Ilmar viivad sisseastumisdokumendid vaid ühele erialale. Lihtsalt õppimise pärast ei lähe kumbki neist kõrgkooli. Kumbki neist ei välista ka välismaal õppimist. Ilmari sõnul suurlinn teda ei köida ja kui võimalik, siis elaks ta tulevikus kuskil väikelinnas, tegeleks programmeerimise ning ettevõtlusega. Hille aga jälgib põnevusega ühiskonnas toimuvat. Ta soovib õppida nii Eestis kui välismaal, lisades ellu põnevust ja seiklusi.
i
MARGE TASUR
