Kui esimene Eesti Vabariik meilt võeti ja seda isegi meenutada ei tohtinud, oskasid meie inimesed tõesti vaiki olla sellises seltskonnas, kus vaiki olema pidi, ning hoida oma mälestused ja tunded peamiselt endale.
Mida aga hävitada ei tihatud, oli oma lipp, oma sinimustvalge. Oma hirmu okupantide ees maha surudes peideti seda püha kangast pööningutele ja sahtlipõhjade vahele, õmmeldi diivanipadja täiteks, müüriti vundamendi sisse või korstnajala alla.
Paraku tegi ajahammas mitmes peidikus oma töö, nii et riigi taas tulles oli paljudes kodudes lipust jäänud vaid peotäis põrmu.
Kõigi lohutuseks on aga tõepoolest alles ja Eesti Rahva Muuseumis hoiul meie päris esimene oma sinimustvalge.
Olgu igavesti au sees need, kes pühad värvid 125 aasta eest lipuks õmblesid, samuti need, kes seda meie päevini hoida ja kaitsta suutsid.
4. juuni 2009
