Et vundamenti säästa, kasvatan hoonete ümber vaid üheaastasi või vähemalt nõrga juurekavaga taimi. Hiljaaegu võtsin maha vohama hakanud viinapuu, sest selle sitked juured murendasid hoone maasisest osa, samuti kolisin ära lõhnava kuslapuu. Asendasin need kuningakeppidega, mille eredalt kollased õitetaldrikud on efektsed, kuigi praegusel vihmaperioodil vee raskusest longu vajunud. Aga õue sattunud tuttav ruttas uurima, mis ilusad punased õied sealsamas kirendavad. Need on moonid, mida ma korduvalt olin ära rohinud ja lõpuks mõelnud, et need ju ka lilled, eriti kui osa neist juba õiepungadeni arenenud. Et las siis olla.
Nüüd ongi nad õitsemas, igal õiel neli punast laia lainetava äärega kroonlehte, nagu lähemal uurimisel näha. Paistavad kaugele, sest eristuvad tagapõhjast, kus on teised värvid. Nende kasv on aga väga erinev, kus tihedamalt, seal lehed-õied väiksemad, aga mõnes paigas demonstreerib end gigantne üksikisend ülilopsaka kasvuga. Kasvupind juhtub hea olema ja valgustingimused ka. Paistab, et soodsalt on mõjunud ka pilvetagune päike, nagu ta seni suures osas olnud on! Meil on moonid püsiumbrohuks nii müüri ääres kui küüslaugulapil, kus harmoneeruvad mõõkjate hallikirmeliste küüslaugupealsetega hästi. Igal aastal mõtlen, et rohin ikkagi ära, aga nii korralik on raske olla. Eks moonid olegi efemeerid, kiirekasvulised, püüavad ruttu oma eluga ühele poole saada, et anda järglasi, seemneid. Nii ka põldmagun, Eestis küllalt harva esinev umbrohi, kes on terves Euroopas tulnukana inimese abil levinud.
Sumeritel olnud moon lausa püha taim, loen teadur Ülle Reieri kirjatükist. Mooni ehk maguna teaduslik nimetus on papaver.
See arvati tuletatud olevat sellest, et keldi keeles on “papa” “pudru”, itaalia keeles “pappa” “pudi”: ju lastele pandi pudru sisse mooniseemneid, et nad paremini magaksid. Meil Eestiski on nii tehtud, mis pole aga tark ega kahjutu. Moon on ikkagi mürgine ja narkootiline taim, ainult küpsed seemned on kogu taimest ohutud!
Eestis müüakse mitmete magunate seemneid, paljud neist võivadki isekülvi teel jääda püsima samal kohal kauaks, umbrohustuda, näiteks siberi- ja kukemagun. Unimagun on ainult kultuurtaimena tuntud üheaastane liik, mille piimmahlast saab toota ravimeid ja seemneist õli, viimast kasvatakse Lääne-Euroopas enim; seemneis on 50 protsenti kiiresti kuivavat õli. Meil on ta kuni 120 cm kõrgune aiailutaim. Väikeseõielisi madalaid magunaid olen kohanud tundras ja alpi aasadel, alpi magun sobib kiviktaimlasse. Maguna perekond on liigirikas, Euroopas on levinuimad liiv-, põld-, kuke- ja unimagun, mis meilgi olemas. Tuntud taimenimede etnograaf Gustav Vilbaste on kogunud unimagunale särtsakaid nimesid, nende hulgas punane vupsakas ja litamoon! Meie küla servas ühel niitmata väljal õitseb jaanipäeva paiku palju oranžikaspunaseid magunaid. Nagu kollased nartsissid Sookaldusel on omapäi edasi kestnud, võta või need ka looduskaitse alla? Aga mis liigist või sordist need on: kõrged, täidisõielised, õitsevad lühiajaliselt, kõige pikemate päevade ajal. No ei ole aega ja võimeidki niisugust uurimistööd teha, eks ole need ikka unimaguna, väga vana kultuurtaime sugulased.
Alguses huvitasid inimest selle taime söödavad seemned, õli ja ilu, hiljem millalgi oopium. Aga viimane koosneb väga paljudest ainetest ja sellest saab ka morfiini, mis omakorda on üks vanemaid ravimeid maailmas.
EHA NÕMM
