Tee Tartu ülikooli
20. novembril 1929 pöördus Arthur Roosmann ülikooli rektori poole järgmise avaldusega: „palve: Vabanenud kaitseväeteenistusest 1-sel oktoobril 1929, palun mind vastu võtta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda kevadsemestriks
Avaldusele oli lisatud gümnaasiumi lõputunnistuse, sünnitunnistuse ja kodakondsuse tunnistuse ärakiri, ärakiri ajutisest tunnistusest kaitseväe läbimise kohta ning kolm päevapilti.
…
21. jaanuaril 1930 kanti Arthur Roosmann nr 10 550 all üliõpilaste nimekirja.
Tartusse jõudmine ja esimesed muljed olid sellised.
Sõitsin siis Abjast rongiga läbi Mõisaküla (ja transiitreisijana läbi Põhja-Läti, vaguniuksed lukustati) Valga kaudu Tartusse. Tulin jaamaesisele välja. Oli külm jaanuarikuu varahommik 1930. Viimati olin Tartus viibinud kolmeaastasena. Ei osanud mitte kusagile minna. Hakkasin siis otse sammuma, kuni olin Emajõe ääres väljas. Läksin postkontorisse (mis ei olnud veel päriselt avatud) sooja. Järsku oli politseinik kaelas: „Mis asja te siit otsite?” Seletasin, et olen tulnud siia linna tudengiks.
Seisin peahoones suure kella all ega osanud kuhugi minna. Vaatan: üks jagu noori inimesi läheb tagumise ukse kaudu peahoone õue peale. Lähen neile igaks juhuks järele ja jõuan õuepealse eeskoja kaudu praeguse klassikalise muinasteaduse muuseumi auditooriumi. Seal on piki seina pikad pingid nagu õrred. Ronin siis ühele õrrele ja jään ootama, teadmata ise, missuguse aine loengule ma sattunud olin. Korraga läks lahti siseruumidesse viiv uks. Sisse tuli üks lühike ja tüse mehejunnike ja hakkas meile ladina keeles lugema Martialise epigramme, ise neid saksa keeles kommenteerides. Tuli välja, et see mees oli juut Wilhelm Suess, klassikalise filoloogia korraline professor. Nii et tema juures kuulasingi oma esimese akadeemilise loengu Tartus.
Omajagu tegu oli eluaseme leidmisega. Oleks mul olnud piisavalt raha, oleks sobiva toa kohe saanud, aga raha oli mul hästi vähe ja pealegi tundus elu ülikoolilinnas olevat hästi kallis. Tuli hakata odavat tuba otsima.
Egas midagi – läksin peahoonesse. Seal seisis suure kella all auväärses poosis vana Bismark ehk kodanikunimega Siimon – peahoone elupõline portjee. Meietaolisi tegelasi ta üldse ei märganud. Kuid kui pistsid talle 25 senti pihku, siis aitas ta sul suurele kuulutustetahvlile kinnitatud korteripakkumiste hulgast leida selle kõige sobivama. Sinna juurde pidas Siimon terve loengu: sinna ära mine, sest seal on perenaine hull, ja ka sinna ära mine, sest seal kisavad ilmastilma lapsed, aga vaat` sinna tasub vaatama minna. Kirjutasin sobivaks tunnistatud aadressid üles ja hakkasin neid mööda käima.
…
Siis sain kokku Viljandi poisi Rullinkofiga, hilisema kirurgi Ants Rulliga. Meiega liitus veel üks noor tudeng ja kolme peale üürisime endale elamise Tööstuse tänav 10, korter 5 (praegu kannab see tänav Anna Haava nime). Meie päralt oli seal üks suurem saal ja väike magamistuba.
Meie Rulliga olime ikka töömehed, see kolmas poiss, kes õppis juurat, keerutas rohkem raadionuppe kui tegeles oma õigusteadusega. Mina õppisin kõvasti juba seepärast, et heade eksamitulemuste korral oli lootust saada stipendiumi ja vabaks õpperahast. Esimese semestri tudengeid aga ei vabastatud põhimõtte pärast õppemaksust ega antud neile ka stipendiumi. Mul tuli maksta oma 50 krooni ülikooli kassasse. Kodunt ma midagi suuremat ei saanud. Isal oli rendimaks küllaltki kõrge, nii et talle ei jäänudki raha, mida võinuks anda minu õpingute tarvis. Toidukraami ikka saatis, aga mitte rohkem. Pealegi oli ta selle vastu, et hakkasin ülikoolis keeli õppima. Ütles mulle: „Põldu võid sa künda ka ilma ladina keeleta.” Aga egas ladina keel ei takistanud mind ka põldu kündmast, kui seda oli vaja teha.
…
Pakid jõudsid kodust Tartusse raudteed mööda nn väikese kiiruse saadetistena. Olen küllalt seisnud Tartu jaama kuuride juures ja pakki oodanud. Pikal teel oli kodune leib läinud küll kivikõvaks, aga süüa ta sündis ja jõudu andis.
Ülikooliõpinguist
Toanaaber Rulli tegevus näitas, kuidas kulges arstiks õppimine. Kogu tema aeg kulus loengutele ja praktikumidele. Hommikul ta läks ja õhtul tuli, ise haises nagu tõhk anatoomikumi järele. Temal ei olnud kõrvalteenistust vaja, teda aidati küllaldaselt kodust. Minul aga sellist võimalust ei olnud. Keeli õppides võis kõrvalt teenida tundide andmise ja muu sarnasega. Algul piirdusin ladina keele õpetamisega soovijatele. Hiljem õppisin usuteaduskonnas veel heebrea keelt ja andsin ka selle keele tunde. Nimelt leidus üliõpilasi, kes olid keeltega kimpus. Neil olid tavaliselt rikkad papad, kes olid valmis järeleaitamise eest tasuma. Nii õpetasin ma Tartu tuntud riidekaupmehe Jänese järglasi, kellega elasin vahepeal koguni ühes majas.
…
Eksamid toimusid kaks korda semestris. Semestri algul oli neid 5-6 ja semestri lõpul samapalju. Üliõpilane võis valida, mis aines ja millises ulatuses ta eksamit teha tahab. Mingeid üldisi tunniplaane polnud. Iga semestri kohta olid trükitud õppekavad, mille alusel tudengid oma individuaalse tunnikava kokku seadsid. Eksamiteks valmistumisel kasutas Arthur Roosmann programmina brošüüri „Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna õppe- ja eksamikord ja nõuded”, kus sisaldus ka kohustuslik kirjandus.
