Minu arvates vajas Mere elukäigus pisut põhjalikumat uurimist just see väidetav julgeolekuagendiks olemise temaatika. Toimikut olid ju ajaloolased varem lugenud, kuid usun siiralt, et ehk vajavad sellised materjalid pisut hindamist ka spetsiifilist valdkonda tundvate inimeste poolt. Olgu vahemärkusena öeldud, et tegelikult ei erine põhimõtted “koputajate” värbamisel erinevatel aegadel väga palju,” lausus raamatu autor.
“Salajase kaastöötaja ehk rahvakeeli koputaja temaatika on mulle alati huvi pakkunud. Kriminaalpolitsei jaoks on kaastöötaja näol tegemist tavalise töövahendiga kuritegevuse vastases võitluses. Kaastöötaja kaasamiseks peab alati olema mingi ajend, olgu selleks siis surve, ärhvardused, miks ka mitte rahahimu, patriotism või midagi sarnast. Läbivaks jooneks kipub aga enamasti olema omadus kedagi või midagi teatud tingimustel maha müüa. Tegelikult ei pea see alati väljenduma materiaalselt, veel vähem rahas. Ka Mere puhul püstitasin endale salaja küsimuse, et mis ajendas Eesti Vabariigi lennuässa Meret tegema salajast koostööd tema kodumaa okupeerinud ja temast kindlasti nii hariduselt kui ka auastmelt maha jäävate julgeolekuohvitseridega. Seda eeldusel, et fakt Mere koostöö kohta on üldse tõene.
Mülleri peatükk raamatus on üsna mahukas. Loodan, et seal on piisavalt materjali iga lugeja jaoks, et oma arvamus kujundada.”
Toimikut Müller analüüsisin eelkõige kui salajaste kaastöötajate valdkonda hästi tundev spetsialist, sest olen töötanud kriminaalpoliseinikuna. Tihti räägib dokumendi tegelikust väärtusest lisaks selle sisule ka vormistuslik külg, näiteks ütlevad palju kuupäevad. Eriti ettevaatlikult tuleb suhtuda julgeoleku poolt koostatud dokumendi sisusse. Tõenäosus, et dokumenti kirja pandud sündmused ajaloolisse raami ja konteksti mahuvad, on tavaliselt väike.”
Teiseks paeluvaks teemaks raamatu kirjutamisel nimetas Rauno Võsaste kriminaalasja ja kohtutoimikut Kalevi-Liival Saksa okupatsiooni ajal väidetavate sõjakuritegude, massiliste mahalaskmiste kohta, mille eest Mere Eesti NSV kohtus tagaselja surma mõisteti. “Üksateistkümnest köitest koosnev toimik on vormistuslikult üsna eeskujulikult kokku pandud, kuid selle sisu tekitas mitmeid küsimusi. Toimikus leidub palju asjassepuutuvaid materjale – tunnistajate usaldusväärsus on allapoole igasugust arvestust. Läbivaks muljeks toimikust ja kohtupidamisest jääb, et õiglane kohtupidamine ning kellegi konkreetse süü väljaselgitamine oli viimane asi, mis kohut huvitas.”
Advokaat Rebase julgus
Raamatu “Ain Mere. Valel poolel” esitlusel kommenteeris Rauno Võsaste eraldi advokaadi, hilisema Tartu Riikliku Ülikooli kriminaalõiguse professori Ilmar Rebase (1912-1995) rolli Mere kaitsjana kohtuprotessil.
“Kohtuotsus oli ette teada nii kaudselt kui ka otseselt. Kõik mõistsid, et siit ei saa tulla midagi muud peale surmanuhtluse. Trükitud kohtuotsus ilmus ajakirjanduses pisut enne selle ametlikku väljakuulutamist. Ilmar Rebase kaitsekõne äratas aga tähepanu mitmest aspektist. Rebane oli ainuke kaitsja, kes julges “läbi lillede” öelda, et Mere peaks oma kuritegude eest vastutust kandma kuni oma elupäevade lõpuni. Seega arvas Rebane, et Mere pole surmanuhtlust ära teeninud. Üsna peenelt filosofeerib Ilmar Rebane oma kaitsekõnes süü ja vastutuse teemal, andes mitmel korral mõista, et Mere isiklik süü pole tõestatud, vaid ta jagab üldist vastutust. Kohus toimus aastatel 1960 ja 1961 ehk sügaval nõukogude ajal ja advokaadilt nõudis kindlasti nii julgust kui ka pingutust, et püüda kas või läbi lillede jääda pisutki õigusemõistmise üldpõhimõtete raamidesse. Ehkki tulemus sellest ei muutunud.”
Esimeste Eesti lennundusvõistluste võitja
Rauno Võsaste sõnul leidub üsna palju dokumente Mere teenistuskäigu kohta Eesti Vabariigi ajal.
“Pisut üllatas mind tema spordilembus ja tegevus spordiametnikuna, näiteks isegi Eesti korvpallimeeskonna esindajana 1937. aasta Euroopa esivõistlustel. Samuti on vähe tuntud fakt, et Ain Mere oli esimeste Eestis korraldatud lennuvõistluste võitja. Arvan, et Ain Mere tõeline kutsumus oli saada lendriks ja tema tipphetked sõjaväelase karjääris jäävad rahuaegsesse teenistusse. Lendurikarjäärile tõmbas kriipsu peale saadud peavigastus ja alanud Teine maailmasõda. Sõda sundis tegema valikuid, mis polnd enam vabad ega oma tahte poolt täielikult juhitavad. 1944. aastal Narva jõe äärsete lahingute juhtimist Mere poolt Saksa väeteenituses (Riigiküla lahing) pole mõtet alahinnada, kuid reastada neid tema sõjameheteel järjekorda on keeruline ja tänamatu töö.”
Rauno Võsaste on leidnud fakti Mere kuulumisest Eesti Vabadussõdalaste Liitu, kuid arvab, et see fakt on vigane; et Meri pole kunagi vapside liitu kuulunud, sest tema teenistuskäik ei näita, et tal oleks sellel põhjusel probleeme olnud. Mis puutub Mere poliitilistesse vaadetesse, siis Eesti ohvitseri kohus oli olla truu oma isamaale.
Rauno Võsaste märkis, et Ain Merel on oluline koht eestlaste tegevust teises maailmasõjas kajastavates kirjutistes, mis on ilmunud välisriikides. “Pärast sõda Suurbritannias elades oli ta korporatsiooni Sakala seenior ja tema teeneid eestlaskonna ühendamisel pole vähimatki põhjust alahinnata,” kinnitas ta.
Mere kui üks eestlastest
Ain Mere elukäiku kui eestlasele omast peab Võsaste üsna tüüpiliseks, aga teisalt eriliseks – nagu iga inimese saatust. “Elu vabas Eestis, okupatsioonid, siirdumine välismaale ja elu võõrsil – seda saame lugeda levinuks, küll aga mitte tagaselja surmamõistmist. Kindlasti nõudis julgust koolipoisina Vabadussõtta minek, mida pean olulisemaks nõukogude ajal fabritseeritud teemadest.”
Võsaste sõnul on iga tagasiside tema raamatule talle oluline. “Tagasiside on autorile oluline, ka negatiivne. Iga inimene, kes Mere raamatu kätte võtab või isegi selle läbi loeb, teeb seda ju mingil põhjusel. Selleks võib olla ajaloohuvi, sümpaatia Mere isiku vastu või vastupidi – vihkamine või vastikus kogu temaatika vastu. Kirjutades olen sõltumatu ja mitteajaloolasena saan endale lubada ehk ausamaid ja otsekohesemaid hinnanguid. Ainus, kelle ees vastutan, on lugeja, ja olen püüdnud vääramatult kinni pidada põhimõttest, et oma kirjutistega kedagi ega midagi ei solva.”
Tegelikult soovib Rauno Võsaste, et selliseid valikuid, nagu Merel teha tuli, ei peaks tegema enam ükski inimpõlv. “Siis pole põhjust ega ka vajadust tulevikus kellelgi targutada teemade üle, kas vale või õige pool,” lisas ta.
Ain Mere elukäik
* 1903. aasta 12.ruaril Uue-Vändra vallas Johan ja Helma Martsoni peres
*Toonaseks nimeks oli Erwin Martson.
*1913 astus Tallinna Poeglaste Kommertskooli
*1918 määrati Tallinna Kooliõpilaste pataljoni
*1919 sai Vabadussõjas granaadiplahvatuse tagajärjel haavata
*1920 Sõjaväe Tehniliste Kursuste, hilisema Sõjaväe Tehnikakooli kadett
*1923. aasta 27 . juulil lõpetas Sõjaväe Tehnikakooli. Ülendati nooremleitnandiks
*1925 kinnitati sõjaväelenduri kutse
*1930 1. juulil määratati lennukooli 1 salga ülema kohusetäitjaks
*1930 4. septembril võitis koos aviomotoristi, veltveebel Turuga esimesed lennuvõistlused
*1934 30. juunil lõpetas Kõrgema Sõjakooli
*1936 Erwin Martson vahetas nime Ain Mereks
*1937 esindas Eesti rahvusmeeskonda Riias Euroopa korvpalli esivõistlustel
*1938 immatrikuleeriti Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilaseks
*1940 septembril määrati 180. laskurdiiviisi staabi operatiivosakonna ülema asetäitjaks
*1941 28 juulil läks Porhovi all sakslaste poole üle
*1942 1. mail edutati Eesti Julgeolekupolitsei juhiks
*1943 1. aprillil astus Eesti Leegioni
*1944 autasustati Raudristi II klassi ordeniga
*1944 21. septembril lahkus Eestist Breslausse
*1956 valiti Suurbritannia Eestlaste Ühingu juhatussse
*1962 15. mail sai Suurbritannia kodanikus
*1969 5. aprillil suri Leicesteris
*Oli abielus Anna-Alviine Rallmanniga, sellest abielust on sündinud tütar Els, ja Antonina Mölderiga (tütar Aino)
JAAN LUKAS
